Aga sellest ei piisa, et süsteem toimiks. Riikliku pensionisüsteemi laud on pidusöökidega kaetud vaid siis, kui jagub neid, kes seda lauda katavad ehk teisisõnu – on neid, kes maksavad sotsiaalmaksu.

See, mida inimene maksis oma tööaastatel (nii umbes 45-50 aasta jooksul), on ammu läinud kõige liha teed. Seda raha enam ei ole, sest see on läinud neile, kes olid siis pensionil. Ja uued laekumised tulevad üha vähenevalt maksumaksjate seltskonnalt. Nii see laud vaeseks jääbki. Raudse kantsleri Otto von Bismarcki loodud klassikalise pensionisüsteemi aluseks on riigi (õieti küll – valitsuse) lubadus, et kui riigi heaks hästi töötad (maksad makse), siis peab riik sind tulevikus vanadusepõlves üleval. Kuna tollal ja järgnevatel aastakümnetel oli maksumaksjaid piisavalt, ei osatud arvatagi, et kunagi saabub kriis, saajaid saab nii palju, et maksjad lihtsalt ei suuda neid üleval pidada. Ega osatud sedagi arvata, et õiglasem oleks rohkem maksta neile, kes on panustanud süsteemi jätkusuutlikkusesse, s.t laste kasvatamisse.

Muidugi näib õigus olevat neil, kes ütlevad – aga ma olen ju oma tööga oma pensioni välja teeninud! Kuid riik saab maksta vaid siis, kui on mida maksta. Kui on neid, kes katavad laua. Võib vihastada, karjuda valitsuse maha, valida uued inimesed riiki juhtima, kuid ega ju sellest midagi muutu, maksuraha ei tule juurde sentigi, kui ei tule juurde maksumaksjaid. Igiliikurit ei ole olemas.

Ega mujalgi asjad paremad ole. Võib küll kadestada teiste riikide vanureid nende kõrgema pensioni pärast või minna ka ise mujale elama, kuid riiklikud pensionisüsteemid on kõikjal kriisis, sest üha rohkem on neid, kes soovivad pidusööki, üha vähem neid, kes katavad laua.

Kes siis on need, laua katjad? Eks ikka maksumaksjad, kelle sotsiaalmaksust rahastatakse jooksvalt pensionide maksmist. Kust need maksumaksjad tulevad? Eks ikka meie lastest, kes suureks saades tööd teevad ja makse maksavad. Vahel ütlevad küll mõned, et osa neist läheb välismaale ja mõnest saavad asotsiaalid, kes ei tee kogunisti tööd ega maksa makse, kuid enamus ju maksab!

Kui kallis perekonnale lapse üleskasvatamine? Soomes läbi viidud uuringus on see vahemikus 400 – 500 eurot kuus. Eestis on pakutud selleks kuluks ca 200-400 eurot kuus. Võttes keskmise 300 eurot kuus, kulub ühe lapse täiskasvanuks (18 aastat) saamiseni perel 64 800 eurot. (Tegelikult läheb veel mõned aastad, kuni laps ise endale elatist hakkab teenima). Kolmelapselise (see tagaks riigi jätkusuutlikkuse) pere kulud on vastavalt 194 400 eurot. Riigipoolsed toetused ei korva seda kaugeltki.