Brit Kerbo: mõistlikud konservatiivid on valmis uuendusteks, tallamata jalge alla jõulukuuske, rahvushümni või eesti kirjakeelt

Kas saab olla korraga eestlaseks olemise üle uhke ja tunda häädmeelt ning samas nautida võõrkeelsust linnaruumis? Saab!

Kas ühe väikese naise sisse mahub korraga ära armastus oma riigi vastu ning soov õppida teistest kultuuridest ning rõõmu tundmine mitmekesisusest? Mahub! Kas saab olla korraga alalhoidlik ja traditsioone austav, kuid mitte soovida end lämmatada lõputute normidega ja palistada riigipiiri okastraadiga? Saab!

Viktoria Ladõnskaja on korduvalt kasutanud mõistet „mõistlik konservatism“, millest paljud ei saa ega tahagi aru saada, mis imeloom see olla võiks. Ma usun, et selle mõiste alla saab koondada just kõik need inimesed, kes praegu, Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva-aastal tunnevad, et on oma hoiakutes „kusagil siin vahepeal“.

Need mõistlikud konservatiivid on valmis uuendusteks, tallamata jalge alla jõulukuuske, rahvushümni või eesti kirjakeelt. Need mõistlikud konservatiivid ei arva, et naise koht perekonnas on vaid koduköögis, samal ajal kui pereisa end macho’likult surnuks töötab.