Carlos Moreno: Toome hariduse 19. sajandist välja

Kolmes riigis töötanud õpetaja soovitused koolide tänapäevastamiseks

Tänapäeva standardiseeritud üldharidussüsteemi lõid 19. sajandi vabrikandid ja bürokraatlik eliit, kelle eesmärk oli toota vabrikutesse lihttöölisi, mitte arendada loomingulist ja kriitilist mõtlemisoskust. Lojaalsus isamaale ja ühiskonda sulandumine, mida süsteem õpetas, on head eesmärgid, kuid teisalt propageerivad ideed, et mitmekesisus reostab kultuuri ja muudab keeruliseks ühest ühiskonnaklassist teise liikumise. Paljudes riikides, ka minu kodumaal Colombias, põrkab üldharidussüsteem samadele probleemidele. Hariduse kaudu toodetakse taas neidsamu negatiivseid ühiskondlikke väärtusi ja hoiakuid: ükskõiksust, rassismi, vägivalda, kiusamist, homofoobiat, fikseeritud soorolle. Maailmas, mis väärtustab pigem matemaatikat ja loodusteadusi, vaadatakse mööda pehmematest aladest nagu sotsiaalteadused ja filosoofia – ainetest, mis võimaldaksid inimestel eelnimetatud probleeme arutada ja neile lahendusi otsida.

Eesti haridussüsteem on pakkunud õpilastele laia valikut õppeaineid, noorte inglise keel on väga hea ning nad on tugevad matemaatikas ja infotehnoloogias. Algkoolis on õppeained omavahel integreeritud ja üha rohkem õpetajaid läheb haridussüsteemi tööle sellepärast, et nad tõesti usuvad sellesse. On siiski ka probleeme. Paljud õpilased on tundides passiivsed ega osale, teevad ainult minimaalse, et saada hea hinne, ja jätavad üldse tegemata ülesanded, mille eest hinnet ei panda. Nad ei tunne vajadust suhelda teise kultuuritaustaga inimestega, on harjunud info kordamisega ja neil on tõsiseid raskusi, kui palutakse tekstis käsitletud peamised argumendid kokku võtta või kasutatud allikatesse kriitiliselt suhtuda.