Charles Wyplosz: Rääkigem tõtt pangandusliidust
Euroopa Komisjon on välja tulnud ettepanekuga euroala pangandusliidu loomiseks. Euroala rahandusministrid on asunud komisjoni plaani materdama. Osa vastuseisust tuleb sellest, et rahandusministrid on häbiväärsel kombel rahvuslike panganduslobide pantvangis. Ettepanekul on tõesti ka küündimatuid jooni, kuid projekti mahategemise asemel peaks seda tugevdama.
Komisjoni ettepanekul on üks suur voorus. See sisaldab selget ettepanekut euroala ühtse pangandusjärelevalve loomiseks ning selle ülesande andmist Euroopa Keskpangale. Rahvuslike pangandusjärelevalvete alles jätmine on alati olnud Maastrichti lepingu suur puudus. Erinevalt praegustest kinnitustest, ei ole vajadus ühtse järelevalvaja järele tingitud Euroopa Stabiilsusmehhanismi (ESM) võimalikest pangapäästmistest. Loogika, mida pole peaaegu mainitud, on palju lihtsam ja tungivam.
See pisike tume saladus on fakt, et pangandussüsteemidel on alati vaja viimase võimaluse laenuandjat nendeks harvadeks puhkudeks, kui üks või mitu panka lähevad pankrotti. Selles ei ole absoluutselt midagi uut, Walter Bagehot tegi selle selgeks juba 1873. aastal [finantskriise käsitlevas raamatus „Lombard Street”, mis on finantsistide seas hinnatud lektüüriks tänapäevalgi]. Põhjus on lihtne – nii palju raha kui kriisi korral vaja läheb, mujalt ei leia.
Isegi kui Euroopa Stabiilsusmehhanismi ressursid kasvavad kunagi 500 miljardi euroni, on see täiesti ebapiisav euroala suuremate pankade probleemidega tegelemiseks. Näiteks Deutsche Banki varade suurus on kaks triljonit eurot – umbes 80% Saksamaa SKT-st. Pealegi on tänapäeva pangad omavahel tihedalt seotud, mis suurendab võimalust, et korraga satub hätta mitu panka. Jutud ESM-ist on viigileht, mis katab vältimatut fakti, et töö jääb Euroopa Keskpanga teha.
Mida näitas Iirimaa juhtum
Iirimaa kogemus näitab, mis juhtub, kui pangasüsteemis pole viimase võimaluse laenuandjat. Kuna Euroopa Keskpank hoidis seal mittesekkumise joont, viis pankade päästmine Iiri valitsuse 2010. aastal pankrotti. Lähenev Hispaania pankade päästmine ähvardab pankrotistada Hispaania valitsuse.
Hiiglaslikud pangapäästmised, mida me oleme näinud alates 2008. aastast USA-s,
Suurbritannias, euroalas ja Šveitsis, ütlevad selgelt, et keskpangad on viimase võimaluse laenuandjaks – tahavad nad seda või mitte. Hiljem peab juba kulud kandma valitsus, kuid hädaolukorra puhkedes on keskpank see, kes tegutseb.
Selleks et asjakohaselt sekkuda (kui palju raha on vaja ja millistel tingimustel), peab keskpank lähedalt tundma kõigi tema hoole all olevate pankade seisundit. See on põhjus, miks pangajärelevalve on paljudes riikides keskpanga töö. Ühisvaluuta loomisel aga seda loogikat ignoreeriti. Möödavaatamine oli tahtlik. Seda põhjustas nii pankade kui ka rahvuslike järelevalvete surve. Järelevalveasutused nägid end kui oma maa pankade kaitsjaid ning pankadele selline suhtumine meeldis. Valitsused läksid kaasa, võttes oma rolliks rahvuslike tšempionide kaitsmise. Seda teevad nad pangandusliitu tõrjudes siiamaani.
Euroopa Komisjoni ettepanekus on kaks lünka. Esiteks, keskpank vajab kokkulepet valitsustega kulude katmise küsimuses. Kulude katmiseks tuleb tõenäoliselt luua ühtne hoiusekindlustuse fond, mida rahastavad liikmesriigid, ja paika panna mõned kulude jagamise reeglid.
Kuluvabad lahendused
Teiseks tuleb tagada, et kulud oleksid väiksed, võib olla isegi negatiivsed (s.t et valitsused teeniksid pankade päästmisest lõpuks kasumit, sest nad ostavad odavalt ja müüvad kallilt). Rootsis kujunes pankade päästmine 1992. aastal riigile lõpuks peaaegu kuluvabaks. Šveitsis aga paistab minevat nii, et UBS-i päästmisest 2008. aastal väljuvad maksumaksjad kasumiga.
Et oleks võimalik saavutada kuluvaba lahendust, on oluline, et pankade päästmist korraldavad asutused ei sattuks huvigruppide küüsi, kes püüavad sotsialiseerida kulusid ja privatiseerida tulusid. Arvestades mängus olevaid summasid on sellised katsed garanteeritud. Tõsiasi, et Euroopa Komisjon pole söandanud seda teemat jutuks võtta, on tõend, et valitsused on praegu pantvangistatud. Euroala maksumaksjad peaksid sellele üksmeelselt vastu hakkama.
Pangandusliidu vastu mässata on õigus euroalasse mittekuuluvatel riikidel, sest neil on oma keskpangad, kes saavad täita viimase võimaluse laenuandja rolli. Euroopa Komisjon poleks pidanud pakkuma euroala probleemile kogu Euroopa Liitu hõlmavat lahendust. Selles küsimuses on tehnilisi keerukusi [nagu näiteks Eestil siinset turgu valitsevate euroalasse mittekuuluva Rootsi pankade tõttu], aga need on lahendatavad.
Artikkel ilmus esmalt portaalis www.voxeu.org. Tõlgitud ja avaldatud VoxEU.orgi loal.
Charles Wyplosz, Graduate Institute’i (Genf) pangandusuuringute keskuse direktor
