DAGMAR KUTSAR: Kes aitab üksikvanema last?

Kõigist Eesti lastest viiendik kasvab üksikvanemaperes – nende isa (harvem ema) ei ela pere juures või on surnud. Ühe täiskasvanu puudumine tähendab ka ühe sissetulekut saava isiku puudumist, mis seab pere vaesusohtu. Majanduslikule toimetulekule annab oma löögi veel see, et ema sissetulek on üldjuhul isa omast madalam.

Nii elabki ligi kolmandik üksikvanemaperedest allpool vaesuspiiri. Kolm protsenti neist peab toime tulema vähema kui 500 krooniga inimese kohta – see on vähem kui riiklik toimetulekupiir. Üksikvanemaperes elab ühtekokku üle 40 000 lapse – ning üle veerandi neist ei saa teiselt vanemalt materiaalset toetust.

Samas ei saa eitada, et mõningate üksikvanemate puhul on tegu nende endi vaba valikuga. On juhtumeid, kus naised ei ootagi oma laste isadelt toetust – nad on juba enne lapse sündi otsustanud kasvatada teda üksi, omades selleks ka piisavalt raha. Kuid elatisraha jääb siiski saamata ka paljudel nendel lastel, kelle vanemate kooselu on purunenud. Sageli püüavad pere juurest lahkunud vanemad elatisraha maksmise vältimiseks kasutada tööalaseid manipulatsioone – näiteks ümbrikupalka.

Riiklik elatisrahafond

Viimasel ajal on siiski märgata, et poliitiline mõtlemine muutub lapsekesksemaks. Üheks positiivseks märgiks sellest on riigikogu liikme Reet Roosi ettepanek luua riikliku elatisraha fond lastele, kes oma eraldi elavatelt vanematelt rahalist toetust ei saa. Fond maksaks elatisraha siis, kui toetusemaksmisest kõrvalehoidja üle käib aeganõudev maksumenetlus või ta on näiteks Eestist lahkunud, ning hiljem nõuaks summad süüdlaselt sisse.

Fondist oleks üksikvanemate peres kasvavatele lastele kindlasti palju abi. Sellesarnast skeemi kasutavad ka mitmed Euroopa riigid. Näiteks Prantsusmaal annab riik perest eemal elavalt vanemalt saamata jäänud elatisrahasumma juba alates 1984. aastast (juhul kui vanem ei ole ise võimeline maksma). Reeglina nõuab fond toetusraha vanemalt hiljem sisse – sest on tal ju riigile raskem võlgu olla kui lapsele. Lääne-Euroopas on perepoliitilises mõtlemises üldine tendents lapsekesksuse poole ning mõlema vanema (iseäranis isa) suurem kaasamine laste ellu – ka siis, kui nad lastega koos ei ela.

Samas on Eesti oludes omaette küsimus see, millistest allikatest fond moodustuks. Või millistel tingimustel ja kellel täpselt oleks õigus fondilt toetust saada? Ning kellelt ja millises mahus edaspidi väljamakstud raha tagasi nõutakse? Ilmselt on oluline tekitada olukord, kus vabatahtlikult otse lapsele elatisraha maksmine tuleb odavam kui fondiväljamaksete hilisem katmine.

Üha enam abieluväliseid sünde

Nüüd on justiitsministeeriumi juurde loodud üksikvanemate probleemidega tegelev komisjon – ning see on oma prioriteediks kuulutanud võitluse ümbrikupalkadega. Paraku tuleb tunnistada, et ümbrikupalgad ei ole oma olemuselt perepoliitiline probleem. Toetusfondi loomise edasilükkamine ja ümbrikupalgaga võitlemine on järjekordne täiskasvanute omavaheline asjaajamine, kust lapsed on subjektidena kõrvale tõrjutud ja fondiväljamaksete kaudu nende majandusliku olukorra parandamine on kauge tuleviku hooleks jäetud.

On päris selge, et riik peab üksikvanematele ja nende lastele senisest rohkem tähelepanu pöörama. Seda kasvõi põhjusel, et üksikvanemaperede osa ühiskonnas järjest suureneb – üha enam lapsi sünnib väljaspool registreeritud abielu. Kui veel aastal 1980 sündis väljaspool registreeritud kooselust vaid 18% lastest, siis aastal 2002 juba 56,3 protsenti (tõsi küll, neist enamiku vanemad elavad vabas kooselus). Peresuhted on ebastabiilsed.

Igal aastal elab vanemate lahutuse üle ligikaudu 4000 last, neile lisanduvad aga lapsed, kes kogevad oma vaba kooselu elavate vanemate lahkuminekut. On oluline, et neid inimkäitumise muutusi märkaksid ka poliitikud ning reageeriksid nendele.

Dagmar Kutsar, Tartu Ülikooli sotsiaalpoliitika professor