Cohn-Bendit on tuntud oma konfliktsuse ja teatraalsuse poolest. Näiteks kui Tšehhi president Václav Klaus, kes on tuntud nii euroskeptiku kui ka kliima soojenemises kahtlejana –  olles seega üks Cohn-Benditi lemmikvastaseid –, külastas 2009. aastal Euroopa Parlamenti, jalutasid paljud parlamendisaadikud saalist välja. Cohn-Bendit jäi aga kohale, näol lai naeratus. Kui Klaus esines, saatsid tema juttu Cohn-Benditi valjud vahelehõi-ked ja kommentaarid. Kuid Cohn-Bendit on tuntud ka vihahoogude poolest: ajakirjanik või parteikaaslane peab arvestama, et tema peale tõstetakse häält, kui ta esitab Cohn-Benditile küsimuse, mida too peab õigustamatuks või tüütavaks.

•• Daniel Cohn-Bendit, kui olite 1968. aastal üks Prantsusmaa üliõpilasrahutuste juhte, oli teie hüüdnimeks Dany le Rouge (Punane Danny – toim), sest punased olid nii teie juuksed kui ka poliitilised vaated. Nüüd, kui olete Euroopa Parlamendi roheliste fraktsiooni kaasesimees, öeldakse teie kohta Dany le Vert (Roheline Danny – toim). Lääne-Euroopas võib märgata sotsiaaldemokraatide langust ja roheliste tõusu. Kas rohelised on uued vasakpoolsed?

Tõsi, rohelised on tekkinud kriitika kaudu, nii nagu kunagi tekkisid ka vasakpoolsed – kuid see on kriitika nii seniste vasakpoolsete kui ka parempoolsete kohta. Seega ei saa öelda, et rohelised oleksid uued vasakpoolsed. Aga rohelised on jõud, kes seisab meie majanduse sotsiaal-ökoloogilise transformatsiooni eest. See üleminek – majanduse muutumine sotsiaalselt ja keskkondlikult jätkusuutlikuks – seisab teisel pool traditsioonilist poliitilist vasak- ja paremskaalat.

•• Te räägite sotsiaal-ökoloogilisest muutusest. Kas ühiskond on selleks valmis?

Jah, selleks on valmis osa ühiskonda. Kui te vaatate roheliste parteide arengut Euroopas, siis on arvestatav hulk inimesi, kes leiab, et meie ühiskond peab – arvestades finantskriisi, arvestades ökoloogilist kriisi – leidma uusi teid.

•• Milliseid uusi teid?

Maailm vajab täiesti uut majandust. Me vajame rohelist jätkusuutlikku majandust. Vaja on suuremat energiaefektiivsust, taastuvenergeetika arengut – see on terve uus tööstuspoliitika.

•• Saksamaal on sotsiaaldemokraatide – traditsioonilise suurpartei – toetus vähenenud, roheliste toetus aga suurenenud, nii et see on koguni suurem kui sotsidel. Sotsiaaldemokraadid pole hästi esinenud ka Lääne-Euroopa riikide viimastel valimistel. Kas Euroopa sotsidel on kriis?

Sotsiaaldemokraadid pakuvad praegu teatud küsimustele vananenud lahendusi.

•• Mida te silmas peate?

Nende vastused ökoloogilisele kriisile ja finantskriisile on samad mis konservatiividel. Või nad ei paku üldse lahendusi. Aga ma ei ole sotsiaaldemokraatia spetsialist.

•• Aasta lõpus toimub Cancúnis järjekordne kliimakohtumine, kus püütakse leida jätku Kyoto lepingule. Mida ootate sealt?

On selge, et see on väga raske vaidlus. Ja meie, Euroopa rohelised, arvame, et Euroopa Liit peab võtma võitluses kliimamuutustega maailmas juhtrolli. Euroopa Liidu eesmärgid peavad olema auahnemad: kui praegu on eesmärgiks vähendada 2020. aastaks CO2 emissiooni ja energiatarbimist 20 protsenti ja suurendada taastuvate energiaallikate osakaal 20 protsendini, siis meie arvates peaks eesmärgiks olema 30–30–30. Ehk siis: suurendada taastuvenergia osakaalu 30 protsendini ning vähendada energiatarbimist ja CO2 emissiooni 30 protsenti.

•• Aga see eeldab ju inimestelt väga suurt elustiili muutust?

Pikas perspektiivis vajab see tõesti elustiili muutmist. Aga lühiajaliselt mitte. Suur võit oleks juba teistsuguste autode kasutamine, mis paiskaksid õhku vähem kasvuhoonegaase – sellele saaks kaasa aidata vastava regulatsiooniga. Tehniliselt on see võimalik, autotööstus suudab seda. Aga selleks et autotööstust motiveerida, on vaja vastavat reguleerimist. Euroopa Liidu ja liikmesriikide tasandil on vaja algatada seadusi, mis aitaksid kaasa hoonete energiasäästlikumaks saneerimisele. Seda tuleb teha nii avalike hoonete, koolide kui ka erahoonete, elamute puhul. Nii saaks need eesmärgid saavutada. Ja see aitab luua ka uusi töökohti.

•• Kas 50 aasta pärast sõidetakse teie hinnangul veel autodega?

Jah. Aga vähem kui praegu ja ka autod on teistsugused.

•• Millised?

Nad ei liigu nafta jõul, vaid kasutavad elektrit või muid kütuseid.

•• Euroopas räägitakse tuuma-energeetika renessansist. Kui eesmärgiks on vähendada kasvuhoonegaaside õhkupaiskamist, siis on lihtne teha panus tuumajaamadele. Nemad CO2 ei emiteeri. Kui näiteks Rootsis otsustati 1980. aastal sulgeda 2010. aastaks kõik tuumajaamad, siis nüüd on sellest eesmärgist taganetud. Ka Saksamaal diskuteeritakse tuuma-energeetika jätkamise üle.

Tuumaenergia – see on mineviku energia.

•• Kuidas nii? Töötatakse ju välja uusi reaktoreid?

Tuumaenergia tähendab 1950. aastaid. See on täiesti vananenud, iganenud, oma aja ära elanud tehnoloogia. Keegi ei oska tänini leida lahendust tuuma-jäätmete küsimusele! Sellele, mida me sellega tulevikus teeme. Praegu seda lihtsalt kogutakse ja ladestatakse teatud ajaks, aga mis edasi saab? See on lahenduseta küsimus.

Mina usun, et taastuvenergiale üleminek ja vesinikuenergia areng on radikaalsem ja parem perspektiiv.

•• Ka Eestis unistavad mõned oma tuumajaama rajamisest.

Tuumajaamad on s… (väike paus), nad on kallid, me ei tea, kus neid tuumajäätmeid ladestama hakatakse. Ja Eestis on teil palju tuult, palju metsa. Teil on palju võimalusi taastuvenergeetika arendamiseks – kasutage tuuleenergiat, biomassi. Ka energiasääst on tähtis. Üleminekuna saate toetuda gaasile.

•• Aga inimesed, kelle koduõuele ehitatakse tuuleparke, protestivad: neid häirib müra, visuaalne reostus.

Aga siis tuleks küsida: kas te tahaksite oma aeda tuumajäätmeid? Jah, see, et inimesed protestivad, on loomulik – see on avalik debatt. Aga te võite Eestis ehitada tuuleparke merre – see on väga efektiivne lahendus.

•• Kuidas on teie arvates praegu mõistlikum transporti arendada? Kas investeerida pigem maanteedesse või raudteesse?

Päris nii ei saa arutleda. Aga raudtee arendamine on väga oluline, et ka kaubaveoks saaks näiteks kasutada kiirraudteed. See on minu arvates üüratult tähtis investeering. Ka Balti riigid peaksid Euroopa Liiduga läbi rääkima, kuidas arendada raudteevõrku ja ühendust Lääne-Euroopaga.

•• Te räägite palju tulevikutehnoloogiast, uuest lähenemisest energeetikale, transpordile. Aga Ida-Euroopa riikides öeldakse: see on kallis. Taastuvenergia maksab palju.

Ma usun, et kui jätta nende investeeringute tegemine tulevikuks, siis läheb see veel palju kallimaks. Balti riigid peavad Euroopa Liiduga läbi rääkima, kuidas rahastada üleminekut tulevikutehnoloogiatele Euroopa abiga. Seda on ju vaja ka Euroopa Liidu enda tuleviku nimel.

•• Kuidas peaks muutuma põllumajandus – see, kuidas peetakse loomi ja kasvatatakse toitu?

Põllumajandusega on tõesti probleem. See peab olema elujõuline, et ta suudaks toita inimesi, ja hädavajalik on ka tagada kindel kvaliteet. Aga kogu massiloomapidamise ja muu säärase osakaal peab muutuma väiksemaks.

•• Miks?

Sest see on ohtlik. See on ohtlik nii inimestele kui ka loodusele.

•• Kui te olite 1960. aastatel üks noorte protestiliikumise juhte, siis idealiseerisid paljud vasakintellektuaalid Nõukogude Liitu…

Aga mitte mina. Ma olin vasakpoolne, aga antikommunist. Olin sellel ajal täpselt sama radikaalselt Nõukogude Liidu vastu, nagu olen nüüd. Ma pidasin seda diktatuuriks. Aga miks teised seda idealiseerisid – ma ei saa teiste eest rääkida.

Eluloolist

Daniel Cohn-Bendit

poliitik

•• Ta on sündinud 1945. aastal Prantsusmaal Montaubanis saksa-juudi perekonnas, kes oli põgenenud 1933. aastal Saksamaalt natsismi eest. Aastal 1958 kolis ta Saksamaale, kus tema isa oli alustanud tööd juristina. 

•• 1968. aastal sai Prantsusmaal sotsioloogiaõpinguid alustanud Cohn-Benditist Pariisi üliõpilasrahutuste juhtkujusid.

•• Prantsusmaa kommunistliku partei juht Georges Marchais nimetas teda „saksa anarhistiks Cohn-Benditiks” ja mõningaid protestivaid tudengeid „suurkodanluse poegadeks, kes unustavad peagi oma revolutsioonilise sädeme, et hakata juhtima issi firmat”.

•• 1970. aastate lõpus liitus Cohn-Bendit kodanikuliikumisega, mis oli tuumaenergeetika ja Frankfurdi lennujaama laienduse vastu. Aastal 1984 sai temast Saksa roheliste partei liige.

•• Aastal 1994 valiti ta Euroopa Parlamenti. Parempoolsed on teda sageli kritiseerinud, sest ta toetab vabamat immigratsiooni, nõrkade uimastite legaliseerimist ja tuumaenergiast loobumist. Vasakpoolsed omakorda kritiseerivad teda vabaturumajanduse toetamise pärast.

•• Praegu on ta Euroopa Parlamendi Euroopa roheliste parlamendifraktsiooni kaaspresident.