Demokraatia ja NATO valitud arengutee ei sobi hästi kokku
-USA kaitseminister Robert Gates võttis NATO Euroopa liitlaste suhtes karmilt sõna. Kas kriitika NATO Euroopa liitlaste suhtes on õigustatud?
Suures osas on see õigustatud. Euroopa liitlaste keskmised kaitsekulutused olid 2009. aastal 1,67 protsenti SKT-st. Selle NATO poolt soovitusliku „kahe protsendi rajajooneni” ulatus 2009. aastal viis riiki. 2010. aastal oli see näitaja tõenäoliselt veelgi väiksem.
Võrreldes külma sõja aegsete kulutustega on see soovituslik kaks protsenti SKT-st üsna väike number, ent ka seda ei suuda Euroopa riigid hoida.
Loomulikult on alliansil probleem, kui määratakse mingid rajajooned, kuid neid ei jälgita.
-Kas ja kuidas on aja jooksul Ühendiikide roll alliansis muutunud?
USA on alati kõige võimsam olnud, selles pole mingit küsimust kunagi olnud. Ühendriikide praeguse kriitika taga on suuresti ka see, et neil endalgi on raha otsas.
Põhiline probleem on selles, mida vähesed suutsid 1990-aastate lõpus läbi näha, et möödunud sajand tõestas, et demokraatlikud riigid ei suuda pidada pikaajalisi sõdu väljaspool oma territooriumi.
Kui külm sõda lõppes ja NATO hakkas otsima uut rolli. Selline roll, et lähme väljaspoole oma territooriumi sõdima ja peame seal pikaajalisi sõdu, ei tööta, sest demokraatlikud lääneriigid ei suuda tulenevalt oma ühiskondlikust korrast sellist rolli kanda.
Demokraatlikud riigid suudavad lühiajaliselt pidada võidukaid sõdu, kuid pikaajalised sõjad nõuavad ressurssi, nii raha kui ka inimesi ja valitsused, kes panustavad liiga palju, need hääletatakse lihtsalt maha. Nii lihtne see mehhanism ongi, selle pärast tulenevadki need probleemid nii Afganistanis, Liibüas ja mujal.
Erilist lahendust sellele näha ei ole ja need sõjad lähevadki väga raskelt. Hämmastav on see, et NATO valis mingi kursi, mille ellu viimiseks puuduvad reaalsed võimalused.
-Kas Ühendriigid võivad ühel hektel otsustada NATO laiali saata?
Vaevalt, et see nii läheb. USA tõmbab niikuinii Euroopast vägesid välja. Kui vaadata eestlaste rahvuslikest huvidest, siis meile pole see absoluutselt hea. Ei Euroopa kaitsekulutuste vähendamine, vägede vähendamine ja sõjaaja armeede vähenemine.
Ega Euroopa riigid pole enamalt jaolt muutunud väga võimekaks sõdimaks väljaspool oma territooriumi, ent samas on nad kaotanud võime kaitsa alliansi ehk siis enda territooriumi. On püütud ühte asja teha teise likvideerimise arvel.
Külma sõja ajal oli Euroopa ja Ameerika rollijaotus selline, et Euroopa kaitseb end Varssavi bloki vastu ning USA toetab. Mõistlik oleks võib-olla olnud sarnase poliitikaga jätkata, mitte üritada väljaspoole minna.
-Kui NATO Euroopa liitlaste majanduslik olukord paraneb, kas siis võib oodata, et kaitsekulutuste maht suureneb?
Tõenäoliselt seda ei juhtu. See on nagu allakäiguspiraal. Kui Euroopa riigid on sõjaaja armeed likvideerinud ja moodustanud väiksed palgaarmeed, siis nende side ühiskonnaga on järjest vähenenud ning mõnes riigis lausa kadunud. Relvajõud muutunud nagu väikesteks turvafirmadeks, seega nende staatus pole kõrge ja selle tagajärjel eraldatakse neile veelgi vähem ressurssi.
Seda allakäiguspiraali saaks peatada vaid reaalse sõjalise ohu teke, kuid ma ei eelda, et seda lähiaastatel Lääne- ja Kesk-Euroopale tekiks. Meie oleme selles küsimus nendega võrreldes hoopis erinevas seisundis.
-Kui peaks tekkima mingisugune tõsine sõjaline oht Lääne-Euroopale, siis kui kerge oleks sõjavägi uuesti üles ehitada?
Väga lihtne see ei ole. Armeesid demonteerida on üsna kerge, kuid nende ülesehitamine on üsna raske.
