Samas ei ole ma nõus ebavõrdsusega. Õpetaja on õpetaja ja miks oleme me taas olukorra ees, kus lasteaiaõpetaja saab selge signaali sellest, et ta oleks justkui teisejärguline inimene, kelle tervise hoidmine ei ole nii väga oluline. Saan aru, et lasteaedade sulgemine ennetava meetmena ei ole võimalik, sest meil on inimesi, kes tõesti ei saa lapsega koju jääda või last tööle kaasa võtta. Ent leian, et tänasel päeval, kui Eesti Vabariigis on kuulutatud välja eriolukord, võiks lasteaed olla vajaduspõhine.
Vaid tõsise vajaduse korral
Minu arvates võiks kuni eriolukorra lõppemiseni olla lasteaed avatud neile lastele, kelle vanematel ei ole võimalik oma lapsega koju jääda. Päriselt ei ole võimalik. Me peame kaitsema ka oma kõige pisemaid ja nende õpetajaid. Seda kõike on võimalik korraldada, tegeleme sellega lasteaedades ju igal suvel, kui rühmad on ühendatud ja suurem osa lastest ja töötajatest puhkusel.
Ja muuseas, seda puhkust on väga vaja lasteaias töötavatele ja riskirühma kuuluvatele töötajatele. Täna on seda aga keeruline teha, sest lasteaed saab anda vaid soovituse lapsevanematele oma lapse tervist jälgida. Me oleme eriolukorras, palun, käitume vastavalt sellele.
Ma ei ole rahul vastusega, et otsustame juhtumipõhiselt ja ootame, vaatame mis saab. Meil ei ole mitte ühtegi õpetajat, keda raskele haigusele ohverdada, lastest rääkimata.