Foto: Shutterstock

Arvamusartiklis „Mis siis tingib soolist ebavõrdsust?”(27.08, EPL) leiab Rein Vöörmann, et soovoliniku isikust olulisem on arutleda selle ametikoha efektiivsuse ja selle üle, kuivõrd on senine volinik suutnud oma tegevusega edendada võrdset kohtlemist. Ta väidab, et peamiselt peitub Eesti meeste ja naiste palgalõhe põhjus naiste erialavalikus. Autor peatub põhiliselt just tööturu soolisel segregatsioonil, kuigi möönab, et palgalõhe püsimise taga võib olla ka puudulik regulatsioon või „midagi märksa sügavamat, mida ei suuda ametis oleku aja jooksul väärata ükski volinik”. Vöörmann nendib, et naised eelistavad „töötada hariduses, sotsiaalsfääris, kultuuris, mis ei kuulu kõrge palgatasemega valdkondade sekka, ja madalamatel ametikohtadel”.

Tegelikult astub näiteks IT-erialasid igal aastal õppima järjest rohkem tüdrukuid. Suur osa praegu tööealisi naisi on hariduse omandanud ajal, mil soolisse võrdõiguslikkusse suhtumine erines praegusest märkimisväärselt. Murrang on toimunud ka tööelu puudutavates õigusaktides. Eesti naised said meestega võrdsed õigused elukutset valida alles 1. juulil 2009. Siis kaotas kehtivuse senine töölepinguseadus, mis keelas naistele 229 ametit.

Avalehele
25 Kommentaari
Loe veel: