Dominique Moïsi: kogu maailma me aidata ei suuda. Seda olulisem on päästa Notre-Dame

Loodan, et läheme ajalukku põlvkonnana, kes tegi maksimumi Jumalaema kiriku taastamiseks.

Inimesed ahhetasid, palvetasid ja nutsid või olid lihtsalt tardunud totaalses uskumatuses, kui „nende” katedraal Notre-Dame, nende isikliku ja kollektiivse mälu allikas, tuleroaks langes. 15. ja 16. aprillil tulekahju tunnistajaks olnute emotsioonid kajavad vastu kogu maailmast. Lootkem siis, et üleilmne empaatiapuhang vastuseks tragöödiale mõjub püsivalt ja positiivselt nii Prantsusmaal kui kaugemalgi.

2015. aasta Prantsusmaa pealinna veristest terroriaktidest saadik pole ma saanud nii palju kaastundeavaldusi (ja intervjuusoove) kui pärast tulekahju puhkemist. Neid tuli Austraaliast, Jaapanist, USA-st, Ühendkuningriigist, Hollandist ja paljudest teistest maadest.

Tulekahju tõi katedraali taastamiseks hiiglaslikul määral rahalisi annetusi. Mitte üksnes Prantsusmaalt, kus üheainsa päeva jooksul lubati sadu miljoneid eurosid, vaid üle kogu maailma. Eriti Ameerikas olid jõukad annetajad kiired toetama katedraali, mille kell helises leinates pärast 2001. aasta 11. septembri rünnakuid.