Sellised režiimid on enamasti ühe liidri kesksed, kes hoiab oma võimu institutsionaalsetest tasakaalumeetmetest üle sõites või neid eemaldades. Vladimir Putini Venemaa, Recep Tayyip Erdoğani Türgi, Viktor Orbáni Ungari – need on selle nähtuse kolm silmapaistvamat näidet. Kõige tähelepanuväärsem on aga see, kuidas need režiimid on suutnud oma populaarsust ja toetust hoida.

Juhtide edu peamine põhjus on läänevastasusest hoolimata nn Washingtoni konsensus, mis näeb ette avatud turu ning läbimõeldud ja tulevikku vaatava makromajanduspoliitika elluviimist.

Putini Venemaa on sellise majanduskäitumise musternäide, kus riigieelarve koostatakse enamasti ülejäägiga ja välisvaluutade reserve suurendatakse. Sama on teinud nii Orbán Ungaris kui ka Erdoğan Türgis. Liidrid on omaks võtnud arusaama, et tulevikku vaatav majanduspoliitika toimib pikas perspektiivis paremini. Enamasti on nad delegeerinud makromajanduslike otsuste tegemise apoliitilistele ekspertidele.

Mõistlik makomajanduspoliitika suurendab kasvu, kuid toimib üksnes siis, kui majandusele ei seata liigseid piiranguid. Putin ega Erdoğan pole oma natsionalistlikule retoorikale lisanud protektsionistlikku poliitikat. Vastupidi, Venemaa liitus maailma kaubandusorganisatsiooniga.

Avalehele
39 Kommentaari
Loe veel: