Eda Mölder: Inimene kui kaup
Seksuaalsel ekspluateerimisel ja inimkaubandusel on kolm osapoolt. Meile kõige tuntum ja vastakaid arvamusi tekitav osapool on prostitutsiooni kaasatud naised, keda siis vahel nimetatakse ohvriteks ja teisalt peetakse edukateks ja glamuurseteks seksitööstuse esindajateks. Tuntud osapool inimkaubanduses on ka organiseeritud kuritegevus. Nende tiibu üritatakse kärpida seadusandlusega, mis määrab karistusi inimkaubanduse ja seksuaalse ekspluateerimise eest. Kolmas ja kõige vähem tuntud osapool on seksiostjad. Nemad moodustavad nõudluse.
Inimkaubandust võib vaadata kui majandusprotsessi, kus on olemas nõudlus ehk seksiostja.
Tavapärases majanduses igat nõudlust märganud ettevõtja asub seda rahuldama. Nõudluse suurendamine on iga majandustegevuse alus. Nõnda tekibki osapool, kes on huvitatud vahendustegevusest. Inimkaubanduses tunneme me vahendajat värbaja või sutenööri nime all.
Vahendaja teenib nõudluse rahuldamise pealt. Tema huvides on suurendada turgu ehk veenda inimesi seksiostu normaalsuses ja kasulikkuses. Luua trend, et seksiost on normaalne ja käib iga peo juurde. Seksiost olevat lihtsalt füüsiliste loomuomaste vajaduste rahuldamine. Sageli muretsetakse inimeste pärast, keda keegi „ei taha”, et ka nemad peavad seksi saama.
Vahendaja veenab seksiostjat kauba kauniduses, headuses ja ka inimkauba puhul kauba valmisolekus pakkuda lõbu. Üsna sageli vajavad seksiotsijad vaheldust ja seega tarnitakse üha enam uut ja huvitavat kaupa. Vahendaja huvi ei ole näidata kaupa kaubana, vaid pigem rõhutada selle rolli kaubaks olemises.
Kui turg on loodud, siis tuleb leida kaup. See, keda saab odavalt sisse osta ja kallilt välja müüa. Inimkaubanduses ja seksitööstuses on kaubaks inimene. Inimest ostetakse ja müüakse, ei ole vahet, kas on tegemist täiskasvanu või alaealisega. Parem on, kui kaup on n-ö värske.
Kust kaupa hangitakse?
Lääne-Euroopas on seksiturg ületanud mõõtme, kus omamaisest inimkaubast ei piisa turunõudluse rahuldamiseks. Vaja on importkaupa ehk naisi, lapsi ja mehi Ida-Euroopast, Aafrikast ja mujalt. Eesti seksituru vajaduste rahuldamiseks otsitakse ohvreid väiksematest maapiirkondadest, kust on võimalik leida piisavalt haavatavaid inimesi.
Seksiostja on inimkauba lõpptarbija, kuid tarneahela pikkus jääb enamasti varjatuks. Inimkauba tarneahel algab perekonnast.
Selleks, et inimkaup oleks hästi vastupidav ja kohe katki ei läheks, rakendatakse tema suhtes noorest east alates vägivalda. Klohmimine ja peksmine teeb sitkeks, sõim ja kisa kurdiks, seks tuimaks. Tootmisüksus on oma väikesest inimkaubast tüdinud ja tahab teda jalust. Noor inimkaup pannakse teele, saadetakse suurde linna iseseisvalt hakkama saama. Seal ootab teda ees tarneahela esimene lüli, kes veenab inimkauba armastuses ja õnnes, mis ootab teda mõne seksiostja juures. Natuke seksi, nagu see algusest peale on olnud, ei tee ju kehale liiga, aga rikkaks küll.
Kuidas tehakse inimesest kaup?
Inimesest kauba tegemine on protsess, mille käigus veendakse inimest, et ta soovib olla kaup.
Inimkaubandusse hangitakse kaubana naiivseid või vaimse puudega inimesi, alaealisi, haavatavaid inimesi, keda on kerge veenda, et nendel on kaubana rohkem väärtust. Kaubana on inimene väärtuslik. Kaubana teda armastatakse ja austatakse. Kaubana on tal rahaline väärtus. Kaubana tahavad teda paljud. Kaubana on ta tõesti vajalik.
Mis on inimkaubale iseloomulik?
- kaup ei diskuteeri
- kaup on kuulekas
- kaup täidab kõik soovid
- kaubal ei ole oma mina
- kaup on sinu omand
- kaubaga võid teha kõike
- kauba võib võtta tükkideks ja panna uuesti kokku
- kauba võib tagasi saata, kui ei meeldi
- kaubal ei ole valus, kui sa teda kahjustad
- Igat kaupa ekspluateeritakse ja amortisatsioonipiiri ületanu utiliseeritakse.
- Kui seksiostjatele kaup enam ei sobi, siis on see lõpuni ekspluateeritud ja amortiseerunud. Kes aga utiliseerib ja ladustab ja hoiustab väärtuse kaotanud inimkaupa?
Varastatud hinged
Nende relv on vaikimine. Just tänu vaikimisele, häbitundele ja hirmule õnnestub kuritahtlikel inimestel müüa teisi inimesi ja neid ekspluateerida.
See siin, hea lugeja, on meie vasturelv neile. 18. oktoobril tähistatakse üle maailma rahvusvahelist inimkaubanduse vastase võitluse päeva. Ja täna me räägime kõigest sellest, millest inimkaubitsejad kedagi rääkimas näha ei taha.
Toome teieni kolme Eesti naise loo. Need julged naised olid nõus meile rääkima, kuidas nemad ära kasutatud said. Kõigi naiste nimed on nende turvalisuse tagamiseks muudetud.
Need lood on just sellest esimesest sammust, sellest manipulatsiooniprotsessist, tänu millele inimesed leiavad end olukordadest, kust neil väljuda on juba väga keeruline. Ei ole kerge sellest kõigest rääkida – paljuski tunnistada oma enda haavatavust ja valesti astutud samme. Ent need naised olid nõus seda tegema teiste inimeste kaitseks. Et sellest loeksid nii potentsiaalsed ohvrid kui ka kõrvaltvaatajad. Inimesed, kes saaksid sekkuda ja aidata, kui nad midagi sellist märkavad. Loodetavasti loevad seda lehte ka inimesed, kes sellist teenust ostavad, ja need, kes teiste kannatuste pealt teenivad.
Me näeme, et inimkaubandus võib olla osa rahvusvahelisest organiseeritud kuritegevusest oma kõige laialdasemas vormis, kuid see võib esineda ka kujul, kui abikaasa müüb oma naist. Või lapsevanemad oma last. Sealt saab see kõik alguse. Olematust perekonnast ja olematust armastusest.
Kuidas see salakaval maailm seestpoolt välja näeb, aitavad meile lahti selgitada spetsialistid, kes igapäevaselt seda võitlust peavad ja ohvreid taas inimeste sekka toovad.
Lugegem, mõelgem, märgakem ja sekkugem!
Inimkaubanduse erileht ilmus 18.oktoobri Eesti Päevalehe vahel. 18.oktoober on rahvusvaheline inimkaubanduse vastane päev.
