Näiteks enamuse Eesti Vabariigi elanike kohta on olemas jõustruktuurides toimikud. Lugedes suvalise elaniku toimikut võib haiglase kahtlustusmaania käes kannatav ametnik kahtlustada igasuguseid kohutavaid asju.

Kujutame ette, et ametnik kutsub nüüd kodaniku enda juurde, palub tutvuda kodaniku kohta kogutud andmetega ja lasta tal iseenda kohta toimiku alusel koostada kahtlustus ja süüdistus.

Umbes sellises olukorras tunnen mina ennast praegu. Keegi kuskil kahtlustab midagi, mind kutsutakse välja ja tutvustatakse mulle toimikuid. Ma ei saa aru ametniku kahtlustuse loogikast. Aga ega ametniku vastu niisama lihtsalt ei saa, kui ta ikka kahtlustab, siis ainuke kodaniku lootus jääb kohtumõistmise objektiivsusele.

Kui aga ametnik ei kavatsegi materjale kohtusse saata? Kuidas saaks sel juhul kodanik ennast kaitsta?

Mats Traat on kirjutanud suurepärase loo endisest Rannu pastorist Friedrich Seider`ist, kes muuseas oli ka Peterburi Jaani koguduse pastor (1803-1805).

Rannu valla ja Peterburi perioodi vahepeal saadeti Seider asumisele Siberisse, sest kirjandushuvilisena tellis ta Euroopast raamatuid ning laenutas neid soovijatele. Seider`i suhtes toimus õõvastav nõiajaht ja oli täiesti arusaamatu, kes on jahimeheks. Alles palju hiljem on ajaloolased kindlaks teinud, et selleks oli konkreetne persoon - Riia tsensor Tumanski.

Tunnen ennast olevat samasuguses olukorras – keegi kuskil juhib lakkamatut kahtlustamise protsessi, toimub nn. menetlus ja seetõttu ei lubata mul teha tööd, milleks mind on rahvas valinud.

Kes võiks olla minu protsessis initsiaatoriks? Äkki „jahimees“ ei olegi Eestis (nagu ka Seideri protsessis)? On ju endises NSVL-i aladel küllalt tegelasi, kes ei andesta iialgi mulle minu tegevust Eesti iseseisvumise taastamisel.

Seider`i protsess toimus väga ebademokraatlikul ajal. Aga kuidas on võimalik praegu, kakssada aastat hiljem piinata tunnustatud ühiskonnategelast samade meetoditega?

Meenutame korraks 23.09.2015 ERR-i saate „Pealtnägija“ intervjuud KAPO juhi A.Sinisaluga, mis toimus vahetult pärast kurikuulsat läbiotsimist Hundisilmal (saade on järelvaadatav ja igaüks võib ise veenduda järgnevate faktide õigsuses). Sinisalu ütles saates 2 huvitavat asja – esiteks „Savisaar oleks pidanud juba 2010. aastal mõistma, et ta nii ei saa jätkata“ ja teiseks teatab KAPO juht, et tal on kahju, et Savisaare karjäär poliitikuna peab „niimoodi“ lõppema.

Niisiis tundub, et kuskil otsustati juba 2010 aastal, et minu kui poliitikuga on lõpp. Kes otsustasid ja mida oli neil mulle ette heita? Praegune käimasolev poliitiline kriminaalmenetlus ei käsitle ju üldse aastat 2010, mida siis Sinisalu silmas pidas?

Nendesse väljaütlemistesse peaks tõsiselt suhtuma, sest järgmise, 2011 aasta lõpus initsieeriti ajalehes „Postimees“ minu vastane kampaania (nn „mõjuagendi skandaal“), mis ajalehe enda väitel tugines KAPO kirjalikule teabeettekandele, kuid lõpuks selgus, et kirjalikku ettekannet ei olnudki üldse olemas!

Samas ma ei usu, et minu praeguse „protsessi“ puhul on initsiaatoriks KAPO juht isiklikult. Või siiski? Väidetakse, et Sinisalu kannab minu peale isiklikku vimma alates 1995. aastast seoses nn S.I.A. juhtumiga, kus ta soovis KAPO uurijana minuga viivitamatult vestelda, kuid mul kahjuks ei olnud hetkel aega (juhtisin siis Siseministeeriumit).

Kui me siia lisame faktid, et teiste poliitiliste liidrite tegusid Eestis sisuliselt ei uurita (IRL poliitikute elamislubade skandaal, Meikari paljastused Reformierakonna finantseerimisest jt), siis jääb paraku mulje, et tõepoolest on kuskil „tagatoas“ otsustatud mind neutraliseerida. Kes siis tegelikult manipuleerib Eesti poliitikutega ja mõjutab oluliselt poliitilisi protsesse? Kas see on mõne erakonna „tagatuba“ või koosneb otsustajate „tagatuba“ julgeolekuasutuse ja prokuratuuri valitud töötajatest? Või on see hoopis kuskil väljamaal? Ja seda küsin täitsa ilma naljata, sest endise NSVL aladel on palju struktuure ja tegelasi, kes ei andesta mulle minu tegusid Eesti iseseisvumise protsessis (nende mõtteviisi kohaselt järelikult ka NSVL lagunemise protsessis).

Peal- ja allmaailm

Meediast saime hiljuti teada, et Eestis on lisaks formaalsele ja seaduslikule „maailmale“ olemas ka „allmaailm“, mida juhivad kuritegelikud grupid. Politsei ja prokuratuur on teinud head tööd tuues kohtu ette Pauluse ja Dikajevi poolt juhitud maffiarühmitised. Tundub, et kord on majja löödud.

Eelmisel nädalal aga teatati, et tapeti „allmailma“ juht Tarankov. Kuritegevuse asjatundja, endine Keskkriminaalpolitsei juht Andres Anvelt selgitas seejärel meedias, et Dikajevi grupeering oli „Tarankovi löögirühm“.

Kui Tarankov juhtis kogu „allmaailma“, sh Pauluse ja Dikajevi rühmitusi, siis miks ei olnud koos nendega kohtu all ka Tarankov?

Kes otsustab Eesti jõustruktuurides kellega tegeleda ja kellega mitte? Millised on selle otsustaja motiivid? Vägagi tahaks kuulda selgitusi, miks siis ei tegeletud „allmaailma“ juhiga? Või oli otsustajatel juba ette teada, et Tarankov nagunii tapetakse ja tema peale uurimisasutuste ressurssi ei tasu seetõttu raisata?

Kas Eestis on lisaks peal- ja allilmale veel ka kolmas seni tuvastamata „ilm“, mis on otsustanud tegeleda minuga?

Eelmisel nädalal üllatas prokuratuur mind ja avalikkust pressiteatega, et varsti esitatakse mulle uus täiendav kahtlustus, mis puudutab valimisreklaame.

Tegemist on erakondade rahastamise järelevalve komisjoni ettekirjutuse seisukohtadega, mis on minu poolt kohtus vaidlustatud ning praeguseks otsustamisel Riigikohtus (huvi korral vaata Riigikohtu kodulehelt 16. Septembri teadet aadressil http://www.nc.ee/?id=1627). Kui juba Riigikohus võtab asja arutada, siis järelikult on minu poolt esitatud vastulaused põhjendatud ja väärivad kaalumist.

Hoolimata sellest, et otstarbekas oleks ära oodata Riigikohtu seisukoht, otsustas prokuratuur ikkagi selles asjas esitada mulle kahtlustus! Selline käik on ilmselge protsessi venitamine ja ka ressursside ebaotstarbekas kasutamine.

Selle värske „kahtlustuse“ objektiks on teavitamise ja valimisreklaami vahe tegemise problemaatika, milles Riigikohus hakkab alles looma selgemaid piirjooni.

Mõtleme korraks tagasi aastale 1990, kui ma peaministrina kutsusin raadio kaudu rahvast üles tulema Toompeale kaitsma parlamendihoonet nõukogudemeelsete interrindelaste rünnaku vastu. Rahvas kuulas üleskutset, tuli Toompeale ja riigipöördekatse ebaõnnestus. Kas ka siin võiks KAPO konstrueerida uue kahtlustuse, sest eks selle pöördumise kaudu sain ma endale poliitilist tuntust juurde, olen hiljem kandideerinud edukalt valimistel ja samas raadioülekanne toimus riigi kulul?

Küünilise ja mõnitavana mõjus ka prokuröri kommentaar, et minul endal on õigus eeldada, et prokuratuur saadab asjad kohtusse ühekorraga. Mina eeldan õiglast ja kiiret menetlust, mida kiiremini asi kohtusse jõuab, seda rutemini saan ennast kaitsta.

Menetluse pikkusest

Minu väidetavate korruptsioonikahtluste uurimine on veninud põhjendamatult pikaks. Ühte episoodi on uuritud praeguseks juba rohkem kui viis aastat!

Prokuratuur on viimase aasta jooksul vähemalt korra kuus teatanud avalikkusele, et uurimine viiakse lõpule lähiajal. Eelmisel aastal teatati, et väga suur osa tööst on ära tehtud ja jäänud on veel mõned toimingud. Aga ikka asi venib.

Nüüdseks teame aga, et tohutu töörabamise kõrvalt jätkus prokuratuuril aega osaleda tõsielusarja „Süüdistajad“ filmimisel! Olen ka ise filmitegemisega kokku puutunud ja seetõttu tean, kui palju aega nõuab seriaalis ülesvõtmisel osalemine. Seetõttu tundub, et ega prokuratuuril nii väga kiire minu kohtu alla andmisega ei ole olnud.

Eelmisel nädalal andis prokuratuur uue lubaduse – asi jõuab kohtusse hiljemalt novembri alguses. Loodan et seekord asi nii ka läheb, sest kohtus on mul võimalik enda süütust tõestada. Vastasel juhul peaksime tõsisemalt süvenema piinamise ja ebainimliku kohtlemise Euroopa konventsiooni sätetesse. Eesti on selle konventsiooni ratifitseerinud ning piinamist keelustav säte on ka Karistusseadustikus. Sest piinamist (ametiisiku poolt järjepideva hingelise valu põhjustamine hirmutamise eesmärgil) praegune protsess mulle meenutab.