Indrek Neiveltil on õigus, kui ta kirjutas: “Riigikogu ülesanne on valida meie riigile parim president. Mitte selline, kelle kohta arvatakse, et tema valimisel „midagi hullu ei juhtu“.”

Minu jaoks on need kuuendad presidendivalimised. Kas seda on palju või vähe, kuid teatud tähelepanekuid valimiste kohta võimaldab see teha.

Esiteks. Kuni presidenti ei vali rahvas, seni püütakse teda valida tagatubades.

Andrus Ansip lobises hiljuti välja, et just tema tegi Ilvesest presidendi. Poliitiku jaoks ei ole hea, kui keegi sind “teeb” – kes teeb, see tellib muusika. Ilves ongi olnud Reformierakonna president.

Ta on olnud valmis igal võimalusel kõrri hüppama opositsioonierakondadele (kui palju on Ilves hurjutanud Keskerakonda ja nüüd EKRE-t). Samal ajal märksa tagasihoidlikumalt moka otsast vahel poetanud midagi valitsuserakondade suunas (ei märganud, et Ilves oleks “lemonid” teravalt hukka mõistnud).

Teiseks. Kuni president on valitsuse teoline, ei toimi ka demokraatia. Presidendi institutsioonil on väga oluline tasakaalustav roll. Kui aga presidendi kantselei on praktikas vaid üks valitsuse hallatavaid asutusi, siis ta seda rolli täita ei suuda.

Kolmandaks. Presidendil peab olema laiapõhjaline toetus ühiskonnas. Meri alustas rabedalt, aga suutis end kehtestada. Rüütel on alati olnud rahva seas hinnatud ja armastatud.

Ilves on aga ajanud sellist poliitikat, mis on inimesed ajanud kahte leeri. Küllap see on teadlik ja tahtlik ja selline on olnud tema kui poliitiku valik.

Kui president ei ole rahuajal suure osa rahva seas usaldusväärne, siis veel vähem suudab ta raskel hetkel inimesi ühendada, riigis stabiilsust hoida, inimestele sisendada kindlust ja turvatunnet.

On neid, kellele Ilves väga meeldib. Aga neid on selgelt liiga vähe.

Neljandaks. Vaja on presidenti, kes orienteerub korraga nii välis- kui siseasjades. Eesti president peab esindama Eesti riiki nii Euroopa Liidu kui NATO juures. Kuid selleks, et kedagi tõhusalt esindada, peab teadma ja tajuma, keda esindatakse.

Eestis on aga läinud selgelt nii pidi, et Rõivas tundub pigem Euroopa Liidu ning llves NATO esindajana Eestis, mitte vastupidi. Mõlemad räägivad meile pidevalt, mida Euroopa meilt ootab ja mida me peame tegema selleks, et meie liitlased meiega rahul oleksid.

25 aastat tagasi pidasime rahvusvaheliselt Eesti jaoks väga olulisi läbirääkimisi, vaja oli võita soosiv suhtumine esmalt meie iseseisvuspüüdlustele ja seejärel juba ametlik tunnustus meie iseseisvusele. Murda 50 aastat ajalugu. Selleks tuli teha lobby nii N Liidus kui Washingtonis, Euroopa suurte ja väikeriikide valitsustega.

Mina arvan, et me jõudsime toona sihile just selle pärast, et tundsime iga hetk, et meie peale loodab kogu Eesti rahvas, et meid nähakse enda esindajatena ja see andis väga suure vastutustunde nii poliitikutele kui ametnikele.

Praegu näib mulle, et riigijuhid mõtlevad pigem teistpidi. Et kui Eesti inimesed teevad midagi valesti või mõtlevad valesti, siis teeb see valitsejatele Euroopas või NATOs häbi. Sellest ju räägitakse tihti. Mida meist küll Euroopas mõeldakse.. Mida iganes mõeldakse, peaasi, et pugejateks ei peeta.