Filmi "Seltsimees laps" võtted Foto: Priit Grepp

Mulje, et Eesti filmil on viimastel aastatel läinud päris hästi – maine on paranenud, inimesed käivad kinos, filmivalik on mitmekesine – vastab suures osas tõele.

Eesti inimesed käivad kinos rohkem kui paljude teiste Euroopa riikide inimesed. Kinokunst on olnud juba üle saja aasta vaadatuim meelelahutusvorm ja ka praegune areng näitab, et ei voogedastus ega arvuti võta kinodest rahvast vähemaks.

Küsimus on selles, kuidas seda edu hoida. Kuigi meie filmivaataja tõepoolest vaatab kohalikke filme ja meie filmitegijad teevad filme, mida vaadatakse, siis laiem üldsus ei tea tegelikult filmitööstuse tausta. Praegu ei tea ka Eesti filmitegija, mis saab peale EV100 filmiprogrammi lõppemist (21. veebruaril esilinastub Tanel Toomi „Tõde ja õigus”, EV100 viimane film).

Detsembri keskel istusid Eesti filmitegijad koos Kinomajas ja arutasid Eesti filmi tulevikku – rahastust, turundust, rahvusvahelist nähtavust jne. Mõttevahetus oli emotsionaalne, aga ühtlasi konstruktiivne. Kuigi Eesti film on praegu tõusujoones, siis on kaugema perspektiivi nimel vaja kindlustada pikemaajaline rahastus, mis aitaks saavutatut hoida. Aga kuidas seda teha?

Kindlasti ei saa seda protsessi juhtida lühiajaliste plaanidega ja loota tulemusi aasta-kahega.

Ühe filmi tootmiseks peab arvestama kesmiselt kolme kuni viie aastaga ja selle mudeli tulemuslikkust tõestas EV 100 filmiprogramm. Asi ei olnud ainult rahastuses, vaid ka võistukaitsmises ja konkursis, pikaajalises stsenaariumite ettevalmistamises koos toimetajatega, tootjate koostöös tootmistsüklite planeerimisel ja filmide linastamisel. Edukus peitus tõsiasjas, et tegijatel oli vahendeid ja kindlust. Just selle tulemusena sündisid filmid, mida publik jääb mäletama ka pärast EV100 programmi lõppu.

Avalehele
86 Kommentaari