Edasi püüdsin välja selgitada, kas isegi juhul, kui selline jälgimisprogramm oleks efektiivne ja tehniliselt legaalne, võiks selle kasutamine iial olla moraalselt õigustatud.

Küsimus oli mõeldud peegeldama nüüdseks kurikuulsaks saanud infovahetust, mida senaator Ton Wyden ja riikliku julgeoleku direktor James Clapper pidasid USA senati luurekomitee istungitel salvestiste kohta, mida NSA on miljonite ameeriklaste kohta kogunud – ning et kutsuda esile kas alistumine ja omaksvõtt või süüdistuse selge eitus. (Vaata Wydeni ja minu küsimuse võrdlust siit).
Clapperi vale senati ja avalikkuse ees oli põhiline motiiv, mis ajendas minu otsuse asi avalikuks teha, ja ühtlasi ajalooline näide ametliku usaldusväärsuse olulisusest.

Oma vastuses eitas Putin küsimuse esimest osa ja põikles teisest osast kõrvale. Tema eituses oli tõsiseid vajakajäämisi (me jõuame nendeni peagi) – aga mitte presidendi kahtlaselt lühikesevõitu vastus ei olnud see, mis pälvis paljude ekspertide kriitika. Põhjuseks oli hoopis, et ma olin üldse otsustanud selle küsimuse esitada.

Olin üllatunud, et inimesed, kes olid tunnistajaks sellele, kuidas ma riskisin oma eluga, et paljastada jälgimistegevust ja selle praktikat mu enda kodumaal, ei suutnud uskuda, et võiksin neidsamu asju kritiseerida ka Venemaa puhul – kuigi tegemist on riigiga, millele ma pole truudust vandunud. Samuti ei olnud mul seda küsimust esitades ühtegi varjatud motiivi. Kahetsen, et mu küsimust oli võimalik valesti tõlgendada ja et see asjaolu võimaldas paljudel ignoreerida küsimuse sisu (ja Putini põiklevat vastust) ja selle motiivide üle spekuleerida.

Uuriv ajakirjanik Andrei Soldatov, võib-olla kõige eesrindlikum Venemaa jälgimisaparaadi kritiseerija (kes on ka mind viimase aasta jooksul korduvalt kritiseerinud), nimetas mu küsimust Venemaa jaoks väga oluliseks. Daily Beasti teatel ütles Soldatov, et see võib de facto kaasa tuua riiklikku pealtkuulamist käsitlevate avalike arutelude keelu.

Teised on märkinud, et Putini vastus näib olevat riigi massilises jälgimistegevuses osalemise tugevaim eitus, millega ükski Venemaa valitsusjuht kunagi on lagedale tulnud – eitus, mille juurde ajakirjanikud kindlasti massiliselt tagasi pöörduvad.

Putini vastus sarnanes muide märkimisväärselt Barack Obama algse eitusega NSA kodumaiste jälgimisprogrammide ulatuse kohta, enne kui see seisukoht kuulutati valeks ja andestamatuks.

Diskussioon tabuteemadel

Millest siis see kriitika? Ootasin, et mõni võinuks olla vastu mu osalemisele iga-aastasel foorumil, mis koosneb suuresti pehmetest küsimustest juhile, kes pole harjunud sellega, et talle esitatakse väljakutseid. Minu jaoks kaalus selle riski üles haruldane võimalus algatada tabudiskussiooni riikliku jälgimistegevuse kohta publiku ees, kes põhiliselt tarbib ainult riiklikku meediat. Veelgi enam: ma lootsin, et Putini mistahes vastus annab tõsistele ajakirjanikele ja ühiskonnale võimaluse seda diskussiooni jätkata.

Kui see üritus järgmisel aastal uuesti toimub, loodan seal kuulda rohkem küsimusi jälgimisprogrammide ja teiste vastuoluliste tegutsemisviiside kohta. Aga me ei pea nii kaua ootamagi. Ajakirjanikud võiksid juba praegu küsida, kuidas on võimalik, et miljonite inimeste suhtlust ei jälgita, analüüsita ega salvestata, kui vähemalt tehnilisel tasandil peab süsteem toimimiseks just nimelt seda tegema. Ajakirjanikud võiksid ka küsida, kas sotsiaalmeedia ettevõtted räägivad tõtt, kui väidavad, et saavad Venemaa valitsuselt hulganisti teabekogumispäringuid.

Ma ei juhtinud NSA jälgimispraktikale tähelepanu põhjusel, nagu oleksin uskunud ainuüksi USA süüsse, vaid pigem oma arusaama tõttu, et süüta inimeste massiline jälgimine (tohutud riiklikud jälgivad ajamasinad, mis võivad iga meie isikliku elu möödunud hetke juurde uuesti tagasi pöörduda) on ohtlik kõigile inimestele sõltumata nende asukohast ja sellest, kes jälgimist juhib.

Eelmisel aastal riskisin oma perekonna, elu ja vabadusega, et algatada ülemaailmne arutelu, mille kohta isegi Obama ise on tunnistanud, et see „teeb meie rahva tugevamaks”. Olen praegu sama vähe kui siis valmis oma põhimõtteid privileegide vastu vahetama.

Mõistan kritiseerijate muret, aga mu küsimusele pole ilmselgemat seletust kui salajane soov kaitsta neidsamu põhimõtteid, mille vaidlustamiseks ma oma mugava elu ohverdasin. Kui me tahame testida ametnike väidete vettpidavust, peame esmalt andma neile võimaluse neid väiteid esitada.

Copyright Guardian News & Media 2014