Eerik-Niiles Kross: Euroopa Komisjon peaks tagasi astuma

Kõik räägivad murelikult Suurbritannia kriisist. On muidugi tõsi, et britid on ennast hääletanud mitte ainult välispoliitilisse, vaid ka konstitutsioonilisse (Šoti iseseisvuse küsimuse taaskerkimine), sisepoliitilisse (peaminister astub tagasi ja võimalikud on erakorralised üldvalimised) ja majanduskriisi (vähemalt esialgu nael nõrgeneb, turud paanitsevad jne).

Meie, ehk jääjate jaoks, nende jaoks, kel pole kuhugi lahkuda, sest kõik teavad, mis on selja taga, on valusam küsimus Euroopa Liidu kriis. On esimesi märke, et Brüssel tahab teeselda nagu seda ei oleks. Juncker räägib, et britid "lahkugu kiiresti" ja jagab neile "korraldusi".

Loomulikult on aeg Euroopa Liidu kriisiks ehk halvim viimase 25 aasta sees. Venelased ihuvad hammast, Lähis-Ida põleb ja Trump ähvardab USA valimised võita. Ent Euroopa valijate usalduse Euroopa Liidu vastu taastab mitte teesklus, nagu kõik läheks ilma brittideta vanaviisi edasi, vaid olukorra aus hindamine. Ja sellele arusaadavalt reageerimine. Kriisi ei saa lahendada tehes nägu, et kriisi ei ole. Ja küsimus, kuidas, millise protseduuriga ja isegi kui kiiresti britid lahkuvad, ei ole täna Euroopa Liidu põhiküsimus. See on protseduurika ja ausalt öeldes peaaegu kõigile eurooplastele täiesti ükskõik.

Kas pole mitte nii, et läbi ei kukkunud niivõrd Cameron, kes lasi rahval rumala ent demokraatliku otsuse teha, kui Junckeri Komisjon, kelle juhtimise all Euroopa Liit nõrgenes ja vähenes.

See on puhtalt minu isiklik arvamus. Tagasi peaks astuma Euroopa Komisjon, vähemalt tema esimees. Kaaluda võiks erakorralisi Euroopa Parlamendi valimisi. Uue parlamendi esimene ülesanne peaks olema välja pakkuda reform, mis seaks komisjoni koosseisu otsesesse sõltuvusse valimistulemustest. Väiksemate liikmesriikide huvide paremaks kaitsmiseks võiks USA senati laadne Euroopa parlamendi ülemkoda olla hea lahendus. Selline reform vähendaks puhaste bürokraatide ja poliitiliste diilide võitjate sattumist Euroopat juhtima. Päeva lõpuks vähendaks see ka ohtu, et populistlikud poolharitlased võidavad Euroopas referendume ja on edukad eelarvamustele tuginevate valimisplatvormidega liikmesriikide valimistel.

Praegu tõttavad kõik eurokraadid intrigeerima küsimuses, kuidas jagada lahkuvate brittide poolt vabastatavad kõrged kohad Brüsselis. Mis riik saab finantsstabiilsuse voliniku koha? Kes saab muud brittide käes olnud kohad, kuidas hakata brittidega Euroopa Liidu luureinfot jagama jne. Seegi on kõik ehk huvitav, aga väheoluline.

Oluline on, et Euroopa Liit taastaks eurooplaste usu oma ühtsusesse ja ühtse Euroopa ideesse. Euroopa võib sellest kriisist välja tulla tugevamana. Ent selleks on vaja kriisi tunnistada, kiiresti edasised sammud omavahel läbi arutada (halvim, mida teha, on kokku kutsuda osa Euroopa Liidu riike, nagu tegi Steinmeier) ja käivitada kiired muudatused. Euroopa Liidu suurimaks nõrkuseks täna on valijate usaldamatus Euroopa poliitilise eliidi suhtes, kes samas määravad Euroopa Liidu raamistiku arengu. See teeb ülalt-alla Euroopa reformi eriti raskeks. Sest vaja on inspireerivat juhtimist ja inspireerivaid juhte. Ent kui Briti referendumitulemustes üldse midagi positiivset on, siis lootus, et Euroopa poliitikud on sunnitud mugavustsoonist väljuma. Euroopa valijad on seda juba teinud.