Kõigele lisaks on Venemaa alustanud täiesti süüdimatut vassimist, Ukraina süüdistamist, asitõendite peitmist ja rahvusvaheliste vaatlejate takistamist õnnetuskohal. Ei mingit vabandamist, süü või vähemasti eksimuse tunnistamist.

Täna peavad mitme demokraatlikult valitud Euroopa riigi valitsused oma kodanikele ja meediale vastama, mida nad nüüd ette võtavad. Kasvõi hukkunute surnukehade kojutoomiseks, aga ka süüdlaste leidmiseks ja karistamiseks. Euroopa Liidu paneb see Ukraina kriisi küsimuses ootamatult täiesti uude olukorda.

Tuleb hakata tõele näkku vaatama ja kas tunnistada jõuetust või tõestada võimekust ka tegelikult midagi teha. Täna ei anu seda sõjast kurnatud kauge ja võõras Ukraina, täna nõuab seda pool Euroopa ajakirjandust ja šokeeritud valijad.

Karm reaalsus

Ent Lääne avalikkuse šokiseisund ja poliitikute küllalt karmid avaldused ei tohi lasta meid unustada karmi reaalsust. Reaalsus on, et operatiivolukorras Ukrainas ei ole viimastel päevadel suurt midagi muutunud. Venemaa jätkab isegi praegu oma Ida-Ukrainas sõdivate käsilaste varustamist.

Veel täna hommikul tulistati Venemaa territooriumilt Ukraina suunas Grad-rakette. Ukraina üksused peavad raskeid lahinguid. Terroristid kontrollivad endiselt küllalt suurt territooriumi Ida-Ukraina oblastites ning ükski Lääne avaldus seda olukorda ei muuda.

Samuti ei ole vähemalgi määral muutunud Putini Moskva strateegilised eesmärgid. Ka täna on selleks Ukraina destabiliseerimine ja mitte Ida-Ukraina hõivamine, vaid selle kaudu terve riigi kontrolli alla saamine. Ennustasin, et Putin peab nüüd taktikat muutma, ent tundub, et seni pole ta isegi seda tarvilikuks pidanud. Võimalik küll, et augustiks ennustatud invasioon Ida-Ukrainasse on ajutiselt laualt maas, kuid mitmed analüütikud on juba arvanud, et ka see on endiselt võimalik.

Moskva jätkab hullumeelsena tunduval kõige eitamise kursil, mis tegelikult on sama külm kalkulatsioon, mis seni: räägi üht ja tee seda, mida vaja. Täna sõltub kõik mitte sellest, mida Moskva edasi teeb - sest Moskva teeb edasi sama, mida enne - vaid sellest, kas Lääs midagi teeb.

Venemaa terroristlik režiim

Esimene küsimus: kas Lääs suudab tunnistada, et Venemaa näol on tegemist terrorismi toetava režiimiga, kes ei saa olla olukorra lahendamisel "murelik diplomaatiline partner"? Selle mõistmises on üksikute valitsuste poolt märke.

Selgelt tõusevad siin esile mõistagi Holland ja Inglismaa, samuti USA ja Austraalia. Ent näiteks Angela Merkeli väidetav kokkulepe Putiniga, et "Venemaa osaleb lennukatastroofi uurimises", on lausa masendav.

Esiteks saab rahvusvaheliste konventsioonide järgi uurimises automaatselt osaleda riik, mille territooriumil õnnetus toimus. See riik on ka automaatselt uurimise juht. Edasi osaleb riik, mille lennufirma lennuk hukkus ja kolmandaks riik, kus lennuk toodeti. Sealt edasi saab otsustada ainult Ukraina.

Kuidas saab Saksamaa, kelle kodanikke MH17 pardal ei olnud, leppida kokku riigiga, kes on kõige tõenäosemalt lennuki allatulistamises süüdi, et ta osaleb uurimises, jääb täiesti arusaamatuks.

Tänaseks on USA pannud lauale piisavalt informatsiooni, mis tõendab, et tänu Venemaa tegevusele tapeti 300 süütut inimest. Kas meie, Euroopa, oleme valmis selle tõega edasi elama nii, et me midagi ei tee?

Euroopa väärtused

Teine küsimus, mida teeb Euroopa, mida teevad Holland ja Inglismaa selleks, et oma hukkunud koju tuua ja tagada sõltumatu uurimine? Õnnetuse järgsel teisel päeval on meil küll palju vihaseid avaldusi, ent terroristid laadivad surnukehi külmvagunitesse, keelduvad üle andmast musti kaste ja marodööritsevad takistamatult õnnetuskohal.

Kas Hollandi, Inglismaa ja muude vabatahtlikult osalevate riikide eriüksuste saatmine õnnetuskohta, territooriumi puhastamine kõrvalistest isikutest ning Ukaina valitsuse abiga pääste- ja uurimistööde läbiviimine ei oleks mitte minimaalne, mida täna teha?

Kolmas küsimus: kas Euroopa tõesti jätkab nõudmist, et Kiiev räägiks terroristidega läbi? Nendesamadega, kes reisilennukeid tulistavad, kes tapavad täna Luganskis hirmutamiseks tsiviilisikuid ja kelle tegevusjuhised sisaldavad nõuandeid inimesi kirvega selja tagant maha lüüa ja autodest lapsi tulistada (see ei ole liialdus). Kas Euroopa suudab tunnistada, et ainus lahendus on võimaldada Ukrainal oma territoorium kontrolli alla saada?

Neljas küsimus: kas Ukraina saab lõpuks küsitud relvaabi, et oma territoriaalset terviklikkust kaitsta? Euroopalt on seda arvatavasti palju oodata, aga vähemasti USA-lt?

Viies küsimus: kuidas kavatseb Euroopa olemasoleva jubeda tõe valguses reageerida Moskva suhtes? Uued sanktsioonid? Kui, siis kas lõpuks ometi tõsised?

Euroopa vajab täna otsustavust ja ausust. Seda ei oota meilt mitte ainult Ukraina ja Hollandi ohvrite pered, seda ootab kogu Putini ohuväljas elav "lähivälismaa". Kui seda ei tule kaotame me lisaks 300 inimesele terve rea riikide usu Euroopa väärtuste olemasolusse.