Foto: Ekspress Meedia

Ühest küljest saab riigikogus valimiseks presidendikandidaadi sisuliselt esitada ainult riigikogus esindatud poliitiline erakond, või erakonnad ühiselt. See eeldab paratamatult erakonnapoliitilist võitlust kandidaadi leidmiseks. Isegi põhiseaduse kommenteeritud väljaanne peab vajalikuks esile tuua selle süsteemi nõrkuse: "praeguse korra juures, eriti kui nii koalitsioonil kui ka opositsioonil puudub ühiskandidaa, kujuneb valimine riigikogus jõudude vahekordi selgitavaks aktsiooniks, kus põhikandidaate üldse veel ei esitata ja valmistatakse ette võimalikke kokkuleppeid valimiskogus."

Täpselt nii ka seekord juhtus. Erakondade huvides ei ole mitte niivõrd tugeva ühiskandidaadi ehk siis Eestile hea presidendi leidmine, kui oma kandidaadi ja teiste kandidaatide vaheline mõõduvõtmine, kus mõnikord muutub huvitavamaks nõrgemate kandidaatide toetamine, et edutada valimiskokku kaotama määratud konkurente. Eesti keeles öeldes, tegemist on lehmakauplemisega, tegemist on poliitilise kombinatoorikaga, mille eesmärk ei ole presidenti valida, vaid konkurendile ära teha. Kahjuks on selline mäng praegusse valimissüsteemi sisse kirjutatud. Mõistagi ei tõsta taoline asi riigikogu mainet, kuigi see on poliitiliselt mõistetav ja võib-olla isegi paratamatu.

Selline käitumine muutuks erakondadele kahjulikuks kui valimiskokku uusi kandidaate esitada ei saaks. Varasemad valimised näitavad, et mitmel korral on niinimetatud päriskandidaadid välja käidud alles valimiskogus.

Riigikogu valimisvoorude koreograafia on minu arvates ka vastuolus põhiseaduse vaimuga, sest piirab riigikogu liikme mandaadi vabaduse põhimõtet. Paratamatult saab erakondade vahelist jõukatsumist edukalt etendada vaid juhul kui fraktsioonid käituvad ühtselt, ehk nii nagu erakondade juhatused või volikogud neile ette kirjutavad. Nõnda ei ole riigikogus valitud president mitte riigikogu liikmete kollektiivse valiku vaid riigikogu fraktsioonide ehk erakondade kollektiivse valiku küsimus. Siin tuleb mängu presidendi valimiste teine poliitilise elu valdkond, mis tuleneb presidendi kui institutsiooni erakonnavälisuse nõudest. Riigipea ei tohi olla erakondlikult kallutatud, vastupidi, ta peab olema erakondade, koalitsiooni ja opositsiooni, valitsuse ja riigikogu lepitaja ja tasakaalustaja. Rangelt erakonnapoliitlise protsessi kaudu peaks valitama erakondadest sõltumatu riigipea. Loomulikult on siia sisse programmeeritud raskesti ületatav vastuolu.

Kahjuks tekitab selline olukord lisaks tihtipeale küsimusi kandidaatide legitiimsuses. Põhiseadus ütleb, et kandidaadi saab esitada 1/5 Riigikogu liikmetest. Seadus ei ütle midagi selle kohta, kuidas need kandidaadid kokku lepitakse ja võib loomulikult nõustuda, et see ongi erakondade siseasi. Mõni teeb sisevalimised, mõnes otsustab juhatus või volikogu, mõnes erakonna esimees. Vaatamata protsessi seaduslikkusele "ei saa rahvas sageli aru", kuidas ja miks üks või teine kandidaat tekkis. Demokraatias on läbipaistvus ja protsesside avatus oluline. Isegi kui protsessid tegelikult ei ole, aga näivad ebaausad või ebademokraatlikud, nõrgendavad nad inimeste usku riigivõimu legitiimsusse.

Eestis ei ole ühest, paljudes riikides kasutatavat eelvalimiste või sisevalimiste süsteemi, kus erakondade kandidaadid valitakse erakonna sisevalimistel. Need peetakse sageli ägedamate vaidluste, debattide ja tülide saatel kui üldvalimised. Eestis juhtub sageli nii, et erakondade sisene kaklus peetakse tagatubades ja kabinettides üritades väljapoole kõigest hingest "ühtsust" demonstreerida. Tulemus umbes selline, nagu me praegu oleme kogenud.

Sisevalimiste vastased ütlevad, et sel moel langetatud valik lööks praeguse süsteemi juures erakondade võimalused kokkuleppele jõuda veel rohkem lukku. Et sel juhul ei saaks riigikogus või ka valimiskogus ühe erakonna valijamehed teiste kandidaate toetada, presidenti riigikogus valida ei saakski ja ka valimiskogus oleks kompromissid võimalikud ainult oma kandidaadi väljalangemise järel. Selle kohta tuleb öelda, et kuskil pole kirjas, et presidendikandidaadi leidmiseks ei võiks erakonnavälised või isegi teistesse erakondadesse kuuluvad kandidaadid olla üleval erakondade sisevalimistel.