Eerik-Niiles Kross: Samm vastupanu väärtustamiseks
Kui avalduse ettevalmistamine ja sellele eelnenud meediareaktsioon oleks olnud sama tasakaalukas, võiks Eesti poliitilist ja ajakirjanduskultuuri pidada lausa küpseks ja kompleksivabaks. Esimest korda määratleb Eesti seadusandja selgelt, et Eesti riigi tunnustus kuulub võrdselt kõigile, kes võitlesid ja tegutsesid Eesti Vabariigi eest, sõltumata sellest, millise okupatsiooni vastu parasjagu tegutseti.
Küsimus ei ole selles, kelle vastu, vaid mille nimel ja kelle poolt. Siia kuuluvad 1940. aasta vastupanijad, näiteks okupatsiooni poolt orkestreeritud libavalimistel vastaskandidaatide ülesseadjad. Siia kuuluvad 1941. aasta metsavennad, Saksa-aegne Eesti Rahvuskomitee ja põrandaalune vastupanu, 1944. aasta Eesti piiride kaitsjad – nii Saksa, Soome, Eesti vormis kui ka erariides –, Tiefi valitsus, Nõukogude okupatsiooni vastu võidelnud metsavennad, dissidendid, koolilaste vastupanuorganisatsioonide liikmed, sinimustvalge lipu heiskajad ja Eesti Kongressi korraldajad. Nad kuuluvad siia kõik individuaalselt.
Ometi kord on kõrvale heidetud mõttetu vaidlus, kas ühes või teises relvaüksuses või kolmandas või neljandas organisatsioonis tegutsemine kvalifitseerub või ei kvalifitseeru vastupanuks. Avalduse keskne ideoloogia on üksikisiku tegu. Vaba inimese võimalus proovida ka keerulistes oludes oma võimete kohaselt midagi ära teha. Vaimult on avaldus kollaboratsiooni hukka mõistev.
Ametlik käsitlus korda
Küsimus on, mida selle avaldusega nüüd peale hakata. Mida tähendab kõrge riiklik tunnustus neile tuhandetele veel elus olevaile Eesti riigi kaitsjaile? Eesti Vabariigi õiguslik järjepidevus on küll Eesti riikliku identiteedi põhipostulaat, ent praktilises ajalookäsitluses valitseb isegi siin suur segadus. Võtame lihtsa näite. Üheks põhitõendiks selle kohta, et Punaarmee 1944. aasta septembris Eesti taas okupeeris, tuuakse tollal ametis olnud Otto Tiefi valitsuse olemasolu. Nõukogude Liit kukutas Eesti seadusliku valitsuse, selle valitsuse, mille ametisseasumisega säilitati Eesti riigi de jure edasikestmine. Kuid kui vaadata kas või ministeeriumide kodulehtedel endiste ministrite nimistuid, valitseb seal Tiefi ministrite puhul samasugune segadus nagu Eesti avalikkuse teadvuses vastupanu suhtes üldse.
Põllumajandusministrite nimistus puudub üldse Kaarel Liidak, kuigi seal esinevad kõik Nõukogude okupatsiooni aegsed nn ministrid. Haridusministrite nimistus on Arnold Susi arvatud eksiilvalitsuse ministriks, nagu ka August Rei välisministrite nimistus, sotsiaalministreid hakatakse lugema 1991. aastast, vabariigi valitsuse peaministrite nimistus on Tief võrdsena teiste seas, nii nagu peakski olema.
Kui me ei suuda täitevvõimu kõige kõrgemal tasandil esitada ühtset arusaama sellest, mis staatuses olid mehed, kes kõige otsesema ohu olukorras riskisid kõigega, et Eesti iseseisvust taastada, siis polegi ehk mõtet imestada, et riigikogu endastmõistetav tunnustusavaldus toob kaasa irinat, süüdistusi ja segadust.
Eesti iseseisvuse eest ei võideldud isikliku tunnustuse ega personaalpensioni pärast, kuigi ka need oleksid vajalikud ja toredad. Võideldi selle eest, et meie saaksime elada vabal maal. Riigikogu on nüüd astunud esimese ajaloolise sammu Eesti vastupanu väärtustamiseks ainuvõimalikul, võrdsustaval ja arusaadaval moel, lähtudes tegevusest iseseisvuse taastamise nimel. Nii täitevvõimul kui ka ajakirjandusel peaks nüüd lasuma ülesanne see tegevus väärikalt teadvustada. Ehk jõuame siis ka eneseusu ja miks mitte personaalpensionideni, enne kui viimane vabadusvõitleja on surnud.
