Eerik-Niiles Kross: Ukraina valimiste nõiaring
Või vähemasti loodab Ukraina valitsus ja läänemaailm, et Ukraina presidendivalimised toimuvad. Veelgi enam, Euroopa Liit on valimiste edukast toimumisest teinud iseenda jaoks auküsimuse. EL Nõukogu, mis arutas Ukraina olukorda 12. mail, kuulutas pärast istungit, et "Euroopa Liit toetab tugevalt vabade ja ausate Ukraina presidendivalimiste läbiviimist 25. mail ja kutsub kõiki osapooli sama tegema, et ületada kriis ja lubada Ukraina rahval ise oma tulevik valida". EL pidas vajalikuks meeles pidada ka president Putinit, öeldes, et ta võtab arvesse Vene Föderatsiooni presidendi hiljutised avaldused Ukraina presidendivalimistega seoses ja eeldab toetust nende valimiste korraldamiseks 25 mail 2014 aastal.
Washington on samuti sidunud valimiste toimumise nii iseenda reputatsiooniga kui ühemõtteliselt kuulutanud nad Ukraina tuleviku jaoks võtmetähtsusega sündmuseks.
Lääs on asunud seisukohale, et Ukraina presidendivalimised on Ukraina tulevikule murrangulise tähendusega. Kui need toimuvad edukalt, lõpeb Lääne kujutluses vaidlus Ukraina valitsuse legitiimsuse üle ning lugedes Euroopa liidrite avaldusi võib jääda mulje, et presidendivalimised on kriisi lahendamise võti.
Samuti on president Obama ja kantsler Merkel otseselt ähvardanud, et kui Venemaa segab valimiste läbiviimist, rakendatakse sektoriaalsed sanktsioonid Vene majanduse suhtes.
Venemaa segadustaktika
Venemaa on viimastel nädalatel andnud Ukraina valimiste osas hoopis segasemaid signaale. Mõne nädala eest ütles Kremli esindaja et Venemaa "ei välista valimistulemuste tunnustamist". Kuid 14. mail teatas välisminister Lavrov, et "Ida- ja Lõuna-Ukrainas on sõda, tõeline sõda, kus kasutatakse raskerelvi". Lavrov jättis ütlemata tõsiasja, mida teab nii Washington kui Brüssel, et need on Vene relvad. "Kui see on viis vabade ja ausate valimiste läbiviimiseks, siis ma ei mõista vaba ja ausa tähendust," ütles Lavrov. Selles mõttekäigus sisaldub Venemaa positsiooni tegelik olemus.
Venemaa saab tunnustada ainult vabu ja ausaid valimisi, mida ei saa aga korraldada, sest Venemaa on relvastanud separatistid ja toetab osa Ukraina territooriumi hoidmist mässuliste kontrolli all. Ja ükskõik kui palju venelased selgitavad, et Ida-Ukraina olukord pole nende kontrolli all, on kõigile selge, et just Moskvas otsustakse, kas valimised Ida-Ukrainas toimuvad takistusteta või mitte.
Lääne diplomaadid, kes olid paar päeva enne Lavrovi avaldusi hakanud kergemalt hingama, kuna president Putin oli öelnud, et "presidendivalimised on samm õiges suunas", avaldasid Lavrovi avalduse järel hämmingut presidendi ja välisministri avalduste näilise vastuolu üle.
Lääne soovmõtlemine on raugematu ja ilmselt seetõttu klammerduti Putini nende sõnade külge, mis kõlasid positiivselt. Tähelepanuta kiputi jätma Putini ülejäänud mõtted valimistega seoses. Tema täpne tsitaat on selline: "Kuigi valimised on samm õiges suunas, ei otsusta nad midagi juhul kui kõik Ukraina kodanikud ei mõista kuidas nende õigused on kaitstud pärast valimiste toimumist". (Ärge muretsege, see ongi nii mõeldud, et neist poleks võimalik aru saada.)
Kui Ukraina kodanikud seda ei mõista, siis Ukraina kriis on taas näidanud, et küsimuse üle, kas kellegi õigused mõnes Vene naaberrigis on piisavalt kaitstud, otsustavad mitte need kodanikud, vaid president Putin. Just tema "mõistab", kas ja kuidas kellegi õigused on kaitstud ja vajadusel kaitseb neid ise. Igatahes jätab Putini avaldus võimaluse enam-vähem ükskõik milliseks tõlgenduseks.
Kas tõepoolest uute majandussanktsioonide vältimise soovist või muudel kaalutlustel, igatahes on Venemaa viimastel nädalatel oma Ukraina agressioonis käiku vahetanud. Alates 25. aprillist, kui Vene tankid oleks Ukraina valitsuse terrorivastse operatsiooni vastusena peaaegu Ukrainasse veerenud, on alanud pidev vee segamine. Venemaa avaldused ja separatistide tegevus Ida-Ukrainas lahknevad üha enam. Putin ütles, et ta "soovitab" 11. mail toimunud referendumi edasi lükata, see toimus siiski. Lavrov ütles, et kui Ukraina ei lõpeta sõjalist operatsiooni, siis ei ole valimisi võimalik korraldada, Putin sellist seost ei loonud. Separatistid teatasid, et nemad mingeid valimisi 25. mail ei luba, Moskva ütles, et ei välista valimistulemuste tunnustamist jne.
Moskva pingutused lõhestamiseks
Kui Lääs pöörab täna tähelepanu põhiliselt 25. mail valimiste toimumisele, siis Venemaa räägib väga vähe valimistest ja väga palju ajast enne ja pärast valimisi. Venemaa esimene eesmärk tundub olevat iga hinna eest saada separatistide ehk nn Donetski ja Luhanski Vabariikide esindajad Kiievi ja Läänega läbirääkimiste laua taha. Sisuliselt tähendaks see separatistide tunnustamist Ida-Ukraina elanike esindajatena, mitte illegaalsete võimuhaarajatena. Kiiev on selge sõnaga öelnud, et see on välistatud. Lääs on esialgu Kiievit toetanud ja nõustunud, et relvadega valitsuse vastu ei kaasata.
Venemaa plaan tundub olevat pingeleevenduse lubadustega suruda separatistid läbirääkimistesse ja selle kaudu saavutada faktiliselt lõhenenud Ukraina. On selge, et kui Kiiev nõustuks separatistide nõudmistega, jääks riigi terviklikkusest väga vähe järele. Venemaa plaani läbiminekul tekiks Ida-Ukrainas poolkülmunud konflikt, kus Kiievil oleks küll Ida-Ukraina rahva ees vastutus, kui puuduks kontroll, mis tegelikult asuks Moskvas.
Ida-Ukraina on juba teatanud, et nad soovivad oma piirkondadega "liituda Tolliliiduga". Kui Venemaa peaks otsustama nad sinna rahvusvahelist õigust rikkudes vastu võtta muutuks väga keeruliseks Ukraina ja EL-i vabakaubanduslepingu olukord.
Venemaa ei ole kindlasti loobunud eesmärgist saavutada kontroll kogu Ukraina üle ja asendada valitsus Kiievis sellisega, mis sõna kuulaks. Täna luuakse jätkuvalt kaost ja kasutatakse Kiievi kurnamise taktikat. Samal ajal, kui Moskva räägib valimiste vajadusest, ütleb ta, et tunnustab iseseisvusreferendumitel väljendatud "rahva tahet", separatistid on asunud ründama Ukraina kolonne ja väeosi ja liiguvad Ida-Ukraina aladel laialt ringi, hajutades niimoodi valitsuse sõjalise operatsiooni jõude. Otseselt tegeldakse valimiste nurjamisele suunatud aktsioonidega. Röövitud on vähemalt kolm valimiskomisjonide esimeest, ähvardatakse ametnikke, kes on valimiste ettevalmistamisega seotud, separatistid on rünnanud valimiskomisjonide büroosid ja viinud ära valimisnimekirju.
Moskva laseb sellel kõigel juhtuda, kui mitte ei jaga vastavaks tegevuseks juhiseid. Kõik viitab sellele, et vähemalt Donetski ja Luhanski oblastites on valimiste toimumine võimatu või toimuvad need vägivalla, segaduste ja hirmutatud inimeste väga vähese osalusega. Lisaks on Moskva teatanud järjekordsete õppuste korraldamisest Ukraina piiri taga valimispäeval.
Pärast valimisi
26. mail seisab nii Kiiev kui Läänemaailm taas olukorra ees, kus tegelik initsiatiiv on Moskva käes. Suure tõenäosusega Moskva valimistulemusi otsesõnu ei tunnusta ja alustab uut väljapressimisspektaaklit, kus näiteks soovitakse valitud presidendi tunnustamise vastu saada Kiievi tunnustust Donetski ja Luhanski referendumitele. Arvatavasti väidetakse alguses, et valimised on nurjunud ja selles süüdistatakse Kiievi sõjalist tegevust, valitsuse suutmatust tagada valijate julgeolek jne. Ühesõnaga kõiges, mille põhjuseks on tegelikult Venemaa agressioon.
Lääs on sundolukorras, ta sisuliselt peab valimistulemusi tunnustama, teades samas, et ei suuda tagada nende täielikku toimumist. Kiievi ülesanne on saavutada 25. maiks kontroll nii paljude Ida-Ukraina linnade üle kui võimalik ja valimised igal juhul läbi viia.
Tänaseks on selge, et valimised ei lahenda kriisi Ukrainas. Küll annab nende vähegi edukas toimumine Kiievile ja Läänele lisaargumendi seista Ukraina territoriaalse terviklikkuse eest.
Moskva on saavutamas kuratlikku olukorda, kus nii Ida-Ukraina oblastite jäämine Ukraina koosseisu kui nende eraldamine on ühtviisi Kiievi jaoks halb lahendus. Ukraina terviklikkuse tunnustamine Moskva moodi ehk koos Ida-Ukraina faktilise iseseisvusega võib aga ühtlasi tähendada Ukraina tegelikku lagundamist.
