pagulased, sotsiaalmeedia, ilm Foto: DELFI

Neil kõigil on erinevad eesmärgid ja ihad, kuid nende tegevuse eesmärgil tekib see, mida me nimetame "avalikkuseks": mõtted, ideed, väärtused ja unistused, mis kujundavad meist igaühe mõttemaailma. Ja kui nii arvata, siis esimene mõte, mis tabab, kui lugeda riigi suurimast päevalehest pealkirja "Uus esileedi andis aru. Kas piisavalt?", on lühidalt öeldes − "Mida kuradit?"

Kuu aega varem oli sama ajakirjanik, tuntud velospets ja terve mõistuse ning Lycra esindaja Priit Pullerits avaldanud mureliku loo pealkirjaga "Meie tundmatu". Ka see lugu käis uue presidendiproua kohta. Oma artiklis mainib autor kolm korda sõna "avalikkus" ning selle esindajana nõuab rohkem infot, sest see, mida tema, Pullerits teab − ja ta teab juba üht-teist naisterahva võlgade, autode ja laste kohta − lihtsalt ei ole piisav. Lihtsalt ei ole! Ja nagu Pullerits juba kolmanda lausena oma artiklis ütleb: "Kui sa ei paku uusi teri, mida veskikivide vahele puistata, pead olema valmis selleks, et satud ise kivide vahele". Asi ei ole muidugi uues presidendiprouas. (Kuigi ajakirjanduse womanhunt võiks feministidele huvi pakkuda, kuna ma ei mäleta, et mõne naispoliitiku uuele peikale oleks sellist pruudikatsumist tehtud nagu nüüd.) Asi ei ole isegi Pulleritsus, kes võrdse kirega nuiab infi nii ajalehes ühe naisterahva kohta kui haiglavoodi serval ühe koomas linnapea tervise kohta. Asi on selles, kuidas ühed avalikkust moodustavad agendid − ajakirjanikud − on asunud avalikkust mitte ehitama, vaid seda lammutama.

See, kellega, miks ja kuidas riigiametnik abiellub, ei ole avalikkuse asi. See ei mõjuta riigiametniku tööd ning otsuseid − seda, mis tõepoolest on avalikkuse asi. (Või kui mõjutab, siis positiivse emotsionaalse fooni loomisena, mille üle võiks ju vaikset rõõmu tunda, kui üldse peab midagi tundma endale võõra inimese eraelu kohta.)

Kui ajakirjandus aga käsitleb eraelu avaliku asjana, defineerib ta ka ümber avalikkuse. "Avalikkus" ei tähenda enam ühiskondlikke väärtuseid ja unistusi, vaid tuntud inimesi ja nende eraelu. Avalikkus ei ole enam debatt Eesti tuleviku kohta, vaid spiikri kass. Ja see pole lihtsalt väike kõrvalepõige, tähtsusetu lisanüanss, klimp ajakirjanduse mannapudru sees, vaid see ongi see, misasi ajakirjandus on. Jampsimised kellegi abielude, magamistubade arvu või eksootiliste haiguste teemadel ei moodusta enam ajakirjanduse ääreala, vaid peapõldu, mille serva on vanade aegade mälestuseks tõmmatud ka mõned madalamad vaod, kuhu külvata üheaastased sordid nimedega "Debatt", "Põhimõtted" ja "Empaatia".

Tõsi, halin selle üle, et ajakirjandus kollastub, on muutumas juba veidi tüütuks refrääniks. Kui kellelgi midagi mõistlikku öelda ei ole, saab alati võtta ette värske päevalehe ja hakata seda ohkides kottima. See on intelligentsi küür, mis annab paaritunnise kaifi ja moraalse üledoosi. Ent selles kottimises on siiski ka üksjagu tõtt. Ajakirjandus on tõesti üha enam loobumas avalikkuse konstrueerimisest ning eelistab sellele halvemal juhul sensitiivi soovitusi gripipuhangu ärahoidmiseks ja paremal juhul lühiajalisi dramaatilisi lahinguid, mille tulemuseks on näiteks mõne poliitiku ebatraditsioonilise seksuaalse sättumuse paljastamine. Jah, muidugi on ka ajakirjandust, mis tajub väga selgelt enda rolli avalikkuse loomisel ning et kui nemad millegi kohta ütlevad, et see on nüüd küll avalikkus, siis lugeja seda ka avalikuks (ja põhimõtteliselt ka oluliseks) peab. Bonnieri preemia nominendid kirjutasid möödunud aastal poliitika ja musta raha segastest suhetest, kütuseärimeeste manipulatsioonidest ning inimestest, kes propageerivad oma laste tervise nimel neile torupuhastusvahendi jootmist. Need on olulised teemad. Need mõjutavad meid. Need räägivad väärtustest ja sellest, mis väärtustega on valesti läinud. Nad toovad meie silme ette asju, mis muidu meie silme ees ei oleks, ning meil on võimalik nende suhtes oma seisukoht kujundada. Aga need on erandid, mis kinnitavad reeglit. Ma teen praegu lahti delfi.ee ja olen kindel, et ma leian sealt midagi. Üks hetk, palun oodake.

Juba olengi tagasi. Delfi esiuudiste seas on hetkel aktuaalne teema "Kaheksa kindlat märki, et kassile meeldib sinuga koos elada". Päris oluline on ka eaka prokuröri lobisemine Marilyn Monroe seksisaladustest. Käin nüüd korraks ka postimees.ee. Moment, palun.

Ja olengi tagasi. Võtsin aega: 20 sekundit. Portaal, mis nimetas ennast just Eesti suurimaks uudistekanaliks, toob meieni põletavad küsimused nagu "Miks on lennuki aken ümmargune?" ning breaking rubriigist selgub, et vastlakuklid on läinud aastaga 10 senti kallimaks. Ja see ei ole enam Priit Pullerits. See on ajakirjandus, mis ei defineeri ennast avalikkuse kujundajana. See on ajakirjandus, mis defineerib ennast kui avalikkusele kuuletuja.

Kohtusin umbes aasta tagasi ühe suure ajalehe peatoimetajaga, kes ütles, et klikkide arvu järgi otsustades tunnevad siinsed inimesed kõrgendatud huvi kolme teema vastu: Evelin Ilves, Assar Pauluse jõuk ja horoskoobid. See lühike lause lahendas hoobilt viimased kuud peas tiksunud kolm küsimust. Need küsimused olid. "Miks nad kirjutavad kogu aeg Evelin Ilvesest? Miks nad kirjutavad kogu aeg Assar Paulusest? Miks jälle horoskoop?" Suuremates uudisportaalides pidid aga juba ammu olema kasutusel logaritmid, mis arvutavad välja mõne uudise külastatavuse ja organiseerivad sellele vastavalt ka uudiste kuvamise sageduse, suuruse ja olulisuse. Ehk teisisõnu: see, mida loetakse rohkem, on ka rohkem loetav. Kui seksinjuus saab palju hitte, siis ta ongi olulisem kui mingi soig haldusreformi teemal. Kui sa tunned siirast huvi, miks kass just sinuga elada tahab, siis ei pea sa seda kaugelt otsima, sest sama küsimus on veel paljudel ja järelikult on varem või hiljem see uudis sul silme ees. Mida rohkem inimesi millestki huvitub, seda rohkem neile seda huvi täitumist ajakirjanduse poolt pakutakse.

Okei. Aga miks see halb on? Miks on suurte rahvahulkade soovide täitmine järsku kuidagi halb? Kas rahvahulgad ei moodustagi siis avalikkust? Jah, moodustavad. Kuid väide, et selle, misasi moodustab avalikkuse, otsustab enamus, ei pea siiski paika. See ei ole nii. Nagu ei tohi enamus otsustada vähemuste õiguste üle, nii ei saa enamus ka otsustada, kuidas konstrueerida ühist mõtteruumi. Kodanikuühiskond ja otsedemokraatia ei ole samuti selleks, et legaliseerida enamuse musklit ning suruda läbi enamusele meeldivaid otsuseid, vaid vastupidi: nad on selleks, et kodanikud võtaksid suurema vastutuse oma tegude eest. Sest ideaalses maailmas ei ole poliitikud selleks, et lihtsalt vormistada enamuse poolt antud juhiseid. Kunstnikud ei ole need, kes annavad pandava vormi enamuse kunstilisele maitsele. Ja ajakirjanikud ei ole need, kes panevad enamuse huvidele õigesse kohta komad. Avalikkuse agendid, kes moodustavad avalikkust, ongi sellepärast need agendid, et nende õlul on kohustus moodustada avalikkust. Aga see õigus pole neile antud aristokraatlikul printsiibil: teil on see õigus, sest see on antud teile sünnipäraselt või seoses ajakirjanduskateedri või lavakunstikooli lõpetamisega. Ei. See tähendab, et agendid peavad lugema, uurima ja analüüsima. Nad peavad teadma, debateerima ja kuulama ka enamuse arvamust. Nad peavad tajuma oma vastutuse suurust ja käituma vastavalt sellele, mitte korraldama üksteise pühitsemiseks arvamusliidrite lõunaid või eliidi suvepäevi. Aga kui nad seda kõike on teinud, siis on tõesti just nemad need, kes avalikkust konstrueerivad. Mitte enamus.

Samavõrra on muidugi tõsi ka see, et avalikkuse agendid on ära teeninud kriitika. See on neil niiütelda palga sees. Ajakirjanduse kirumise kõrval võiks kiruda ka poliitikuid, kunstnikke ning teadlaseid. Pealegi on ajakirjandusel lõppkokkuvõttes täiesti vaba voli otsustada, mida nad teevad või ei tee. Ajakirjanikud on oma otsustes sama vabad ja sõltumatud kui kunstnikud või teadlased. Kui kass on ajakirjaniku südamel, siis ta seal ka on. (Terve pika perioodi algasid näiteks üle päeva ühe ajalehe juhtkirjad ajakirjaniku isikliku läbielamisega seoses halva teeninduse või untsus ilmaga, millest tuletati siis üldistusi kogu ühiskonna kohta.)

Anonüümsete netikommentaaride kinnikeeramine, mida paljud tõlgendasid rünnakuna sõnavabaduse aadressil (kuigi just need tõlgendajad olid esimesed, kes sõnavabaduse suunas anonüümseid kive viskasid), oli ajakirjanduse loomuomane õigus. Ta võis seda teha. See oli lisaks kõigele "Postimehe" poolt ka väga julge samm, sest ta riskis rahalise kaotusega, aga mitte sisulisega, sest sisule ei andnud Priit Kutseri nimeline nobedate näppude sektsioon midagi juurde.

Sellega defineeris "Postimees" end taas kui ajakirjandusväljaanne, aga mitte kui kasumit taotlev organisatsioon. Ja õigupoolest polekski lõppkokkuvõttes nagu midagi öelda. Kui ajakirjandus tahab kõneleda ümmargustest lennukiakendest ja presidendi abikaasast ning seeläbi sõnastada seda, mis ühiskonnas on oluline ja millest kõik peaksid mõtlema, siis so be it. Me võime neid selle eest kritiseerida, aga me ei saa öelda, et neil pole selleks õigust. Kui ainult poleks olnud ühte fotot.

See foto ilmus pea poolteist aastat tagasi üle kahe lehe erinevates ajalehtedes. Sellele fotole olid kogunenud toimetused üle kogu riigi ja selle foto pealkiri ütles: "Je suis Charlie". Ma olen Charlie. See oli solidaarsusavaldus hukkunud ajakirjanikele Pariisis. Aga see sõnum oli midagi veel. See sõnum ütles, et on olemas mingi üldisem ajakirjanduse vastutus. Mitte ajakirjanike, vaid ajakirjanduse. Institutsiooni nimega "ajakirjandus" vastutus. "Charlie Hebdo" tajus seda vastutust selgelt. Nende tööriistadeks olid ja on satiir, huumor ning iroonia, millega nad lammutasid kõikvõimalikke vägivaldseid normatiive ja ahistavaid ideoloogiaid (mis ei tähenda, nagu oleksid kõik normatiivid vägivaldsed).

Kui Eesti ajakirjandus ütles ühiselt, et ka nemad seisavad säärase moraalse institutsiooni nagu "ajakirjandus" kaitsel, et ka nemad seavad oma eesmärgiks absoluutse sõnavabaduse kaitse, et ka nemad tahavad olla empaatilised avalikkuse agendid, siis nad võtsid endale ühtlasi ka kohustuse lisaks fotodele avaldada ka vastavaid artikleid. Mitte artikleid kassidest, lennukiakendest ja presidendiprouast. Kui nad tahavad olla osake samast universumist, samas institutsioonist, millest "Charlie Hebdo", siis ei piisa foto avaldamisest.

Siis ei piisa madalaima võimaliku ühisnimetaja otsimisest. Sest vastasel korral antakse meile kõigile õigus küsida: kas Priit Pulleritsu abikaasa ikka räägib meile piisavalt? Sest mul on tunne, et ei − ta ei räägi.

PS Full disclosure: olen Delfi blokeerinud ega näe, mida seal avaldatakse. Ma arvan, et see on viga. Nii ei näe ma kriitikat, mida tehakse antud artiklile ning elan edasi samasuguses eneseküllases maailmas, milles süüdistan ajakirjandust.

Artikkel ilmus NO teatri kodulehel ja on Eesti Päevalehe arvamuskeskkonnas avaldatud teatri nõusolekul.