Eero Loonurm Foto: Rauno Volmar

Programmi Erasmus+ ja tema eelkäijate abil on viimase 20 aasta jooksul saanud rahvusvahelise õpirändekogemuse 85 000 Eesti inimest.

Me ju mäletame üheksakümnendaid, mis ajasid segadusse identiteedivaeguses mitte ainult meid ennast, vaid ka kogu kontinenti. Oli tekkinud suur hulk uusi (uus on äraunustatud vana) riike, kelle nimed olid keerulised, pealinnad ei jäänud meelde ning veelgi vähem teati riigikeeltest. Sloveeniad ja Slovakkiad läksid sassi, Balkani ja Balti riigid olid ka omavahel niivõrd äravahetamiseni sarnased.

Oli siis selleks Eesti üliõpilane või ettevõtja, poliitik või sportlane - kõigist said järsku Eesti riigi saadikud, kelle esimeseks töökohustuseks sai rääkimine oma identiteedist ja päritolust, pealinnast ja keelest. Ja on täiesti kindel, et me kõik andsime selleks parima, nii hästi kui me seda vähegi oskasime. Aga rääkida said vähesed, sest üldjoontes ei olnud Euroopa võimalused käegakatsutavad ja soodsad.

Pahvak värsket õhku

Euroopa Liidu haridusprogrammid olid kui kinnisesse ühe aknaga tuppa saabunud pahvak värsket õhku, sest need andsid meie noortele võimaluse õppida Euroopalt aastaid enne seda, kui saime liituda Euroopa Liiduga. Järsku juhtuski midagi enneolematut – meie õppijad said õppida terve semestri või lausa õppeaasta mõnes Euroopa tippülikoolis. Tasuta. Koos stipendiumiga. Ja edukalt sooritatud ainepunktid kanti üle sinu koduülikooli.

Meie õppejõud said Erasmus+ skeemide eelkäijate abil käia ennast Euroopas täiendamas, meie vabatahtlikud said mitteformaalse kogemuse mis iganes Euroopa organisatsioonis, meie noorsootöötajad ja kutseõppijad said praktikakogemuse tippasutustes ja –koolides. Ja muuhulgas rääkida tundide kaupa ka sellest, mis asi on Eesti.

Avest, Karlist, Jussist ja Ivost

Erasmus+ programm on tähendanud seda, et Karl, kes õppis Tartu Kõrgemas Kunstikoolis, sai käia praktikal Soomes Turu ülikoolis ning oskab teha veelgi elegantsemaid puidust prilliraame. See on tähendanud ka seda, et Kehtnast pärit autotehnikuks õppiv Sander sai teha praktika Prantsuse ühes parimas võidusõidutiimis ning et väiksed noortekeskused nii Ida-Virumaalt kui Võrumaalt on saanud saata Eesti noored osalema Euroopa Vabatahtliku Teenistuses.

Ja ka seda, et Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikateedri enamus uue põlvkonna näitlejaid nagu näiteks Kertu, Maiken ja Juss, on saanud Erasmuse raames kogemuse Inglismaa ühest tuntumast teatrikoolist.

Eesti uue brändi tutvustamine
Foto: Andres Putting
Erasmus+ on andnud Avele võimaluse saata Euroopasse praktikale Kuressaare Ametikooli koka ja teeninduse, väikeettevõtluse ja tisleri eriala õpilasi.

See on tähendanud ka seda, et Tartu Ülikooli analüütilise keemia professor Ivo on saanud arendada õppekava kvaliteeti ning tõsta keemiavaldkonna taset uutesse kõrgustesse.

Milleks üldse see Erasmus?

Globaliseeruvas maailmas peavad väikeriigid olema avatud ja õppimisvõimelised, et jääda konkurentsis suurtega ellu. Ja et omada vähegi kvaliteetset ning mõnusat ühiskonda, on vaja tarku ja suurt pilti nägevaid inimesi, kes tahavad selles riigis elada, õppida ja töötada.

Eesti on just selline väikeriik, kes peab maailma suures pildis tõsiseltvõetavuse nimel palju pingutama ja vaeva nägema. Jällegi, kuidas olla tõsiseltvõetav? Kujutage ette nüüd seda sama küsimust üheksakümnendatel, kus Euroopa Liidust oli asi veel kaugel ja meie Lääne-Euroopa naabrid ei olnud meie iseseisvusest veel kuulnudki. Üks lihtsamaid viise selleks oligi suutlikkus tõestada, et meie inimesed suudavad hakkama saada nii rahvusvahelises õpi- või töökeskkonnas kui ka Euroopa koostööprojektides meist tuntumate, suuremate ja rikkamate riikidega.

Nii sai alguse teekond, kus Eesti liitus Euroopa Liidu haridusprogrammidega, mis olid praeguse suurprogrammi Erasmus+ eelkäijad.

Erasmus+ ja Eesti bränd

Tuleme tagasi selle umbkaudse 85 000 juurde. Euroopa Liidu haridus- ja noorteprogrammides on viimase 20 aasta jooksul Archimedese vahendusel osalenud just nii palju Eesti inimesi. See tähendab umbes 15 500 üliõpilast, 7 000 kutseõppijat, 26 000 noorteprojektides osalejat, 34 200 haridus- ja noorsootöötajat ja 1 600 Euroopa vabatahtlikku.

85 000 inimest on sama nagu kõik Mustamäe ja Pirita elanikud kokku. Või siis peaaegu terve Tartu linn. Vastsündinust kuni eakateni välja. 85 000 inimest on saanud rahvusvahelise õpirände kogemuse ning muuhulgas saanud tutvustada Eestit, meie ajalugu ja traditsioone üle terve Euroopa. Noored noortele, kutseõppijad kutseõppijatele, haridustöötajad teistele haridustöötajatele. Mobiilsuskogemuse saanud ning välismaal edukalt meie kodumaad tutvustavad Eesti inimesed ongi ehk Eesti bränd? Vähemalt nii võiks tunda iga Eesti inimene, et ka tema saab olla meie riiki tutvustav visiitkaart.

Hoidkem neid väliskogemuse saanud sõpru ja kolleege, kes meie juurde tagasi on tulnud. Nad mõtlevad varasemaga võrreldes juba pisut teistmoodi ning jagavad kogemusi, mida teistel ei ole. Aga nende väärtusest saame aru alles kunagi tulevikus.

Välismaal õppinud tudengid ja kutseõppijad, vabatahtlikud ja haridustöötajad on kõik see, mis annab meie haridus- ja noortevaldkonnale kvaliteedimärgi. Needsamad rahvusvahelise mobiilsuskogemuse saanud inimesed ütlevad isikliku võrdlusmomendi alusel ausalt, milline on meie enda tase ning kuhu me ennast positsioneerida saame või ei saa. Ja koos mõtleme, kuidas edasi liikuda.