Eesti Kongressi peale ei tasu solvuda

On raske nõustuda Rein Veidemanni väitega (EPL 13.3.), nagu oleks "Eesti Kongressi valimine 1990. aastal veel ühe poliitilise superstruktuuri, mitte aga riigi kõrgeima esinduse valimine".

Eesti Kongress oli poole sajandi jooksul esimene Eesti Vabariigi kodanike ja ühtlasi eesti rahva vabal valikul moodustatud esinduskogu. Seda kindlasti polnud ega saanudki olla Ülem-nõukogu ega Rahvarinne ega roheliste liikumine, millele viitab R. Veidemann. Sest kuigi de iure oli vabariik olemas, selle taastamine de facto oli igati tõkestatud.

Kui kongress kokku tuli, oli Moskva otsustanud vastu tulla mõnele lääneriikide nõudmisele: tunnistada Molotovi–Ribbentropi pakti, mõista hukka Balti riikide vägivaldne annekteerimine ja muuta nende staatus N Liidus vastavalt balti rahvaste soovile, kuid seda vaid teatud piires. Liidulepingule allakirjutamine tähendanuks nõustumist kui mitte just pool sajandit tagasi toimunud annekteerimisega, siis igal juhul selle tagajärgedega. Okupatsioon saanuks legaliseeritud igaveseks ning seekord juba Balti rahvaste endi nõusolekul.

Ja mis kõige tähtsam: rahvalt poleks ikkagi küsitud, kas ta soovib iseseisvust või mitte. Legaalseid mehhanisme Eesti kodanike soovi väljendamiseks ei olnud. Ega ometi taha Rein Veidemann väita, et selliseks mehhanismiks võis olla Ülemnõukogu või roheliste liikumine?

Kurb on, et ikkagi ei suuda reformimeelsed – too kuldsete kuuekümnendate põlvkond, kes jäid punasest rongist maha ega jõudnud punase hierarhia redelil tõusta, EV rongile aga ei julenud minna – siiani andestada eesti rahva suurimale kodanikualgatusele, Eesti Kongressile seda, et too lükkas nad kõrvale ja jõudis neist võimsalt ette.