Andres Putting

Ei tahaks lausa väita, et kuid kestnud kandidaatide sõelumine oli nö simulaakrum, kuid samas (meenutagem Schumpeterit) ei kõigutanud miski tõsiasja, et post-kommunistlik Eesti demokraatia on ikka veel eliididemokraatia. Presidentide lubadustel, nende programmilistel seisukohtadel polnud debatis praktiliselt mingit kaalu ja ei saanudki olla.

Kandidaat, kes saanuks valituks saamiseks vajalikud hääled kokku, oleks lõppude-lõpuks vorbitud presidendiks ikkagi parteide tagatubades. Ja seda täiesti läbipaistmatute kokkulepete tulemusena. Peagi oleks kaotajate poolelt kohe Kroonikasse poetatud vihjed mürgitanud tema esimesed ametikuud ja avalikkuse põhjalikult.

Valimiste avang paistiski lausa ehmatavalt poliittehnoloogide ja lehmakauplejate triumfina! Oli selge, et avalikkuses kõige suurema toetuse saanud kandidaat, Marina Kaljurand presidendiks ei saa. Sõltumata sellest, kas seejärel ametisse upitatu oleks olnud Kallas või Jõks, oleks seda käsitletud eelkõige parteide ja tehnoloogide vandenõu tulemusena. Ja kohe oleks allajäänud parteid tõstnud keskseks arutlusteemaks äravalitu „kaasavara" - isikuomadused, „luukered" jne. Teiste sõnadega - presidendivõimu legitiimsusest oleks saanud peamine rünnakuobjekt, tema teovõime oleks mõneks ajaks halvatud.

Sundkäik

Konsensuskandidaadi leidmise nimel pingutamine on ennast blameerinud eliidi sundkäik. Samas võiks konsensuskandidaadi võimalus olla Eesti kui sisuliselt vaegdemokraatliku post-kommunistliku riigi jaoks normiks ollagi. Nö varumehega rolliga liituvad arutlused lähtuvad aga kõrgist eeldusest, nagu oleksid üksnes parteide poolt esile nihutatud või kiirkorras küpsetatud kandidaadid „tõelised" ja nende valikud „autentsed".

Neile, kes räägivad „viie päeva" piirangute ebanormaalsusest, meenutaks, et kandidaatide valimisprotsess kujundas suuresti juba paljud arusaamad sellest , millist presidenti
Eesti vajaks. See tee on koos käidud.

Pealegi - Kaljuranna kandidatuur oli kõne all juba ka enne valimisi. Kuid esilekerkimiseks puudus tal „oma" erahuviline partei-korporatsioon. Pealegi oli nii mõnigi „puhastustules" käinu madalaima taseme „ühisosa" otsimise toode. Ka pole seni valimisvõitluses osalenute avalikkuses nähtavad positsioonid olnud tingimata (kui mõned veteranid välja arvata) nimetamisväärselt kaalukamad kui alles kuldse keskea lävel seisva Kaljuranna meriidid.

Tõeline kingitus

Konsensuskandidaadi esilekerkimise võimalust tuleks minu arvates võtta mitte hädalahendusena, vaid tõelise kingitusena (ka politoloogidele). On üsna selge, et sedalaadi kokkulepe säästab presidendi vähemalt institutsiooni mõneks ajaks nö parteilise kadedusest ja vaenamise tsunamist. Hädalahendus on see üksnes pankrotistunud parteidele-korpratsioonidele-

Minu arvates peegeldab Kaljulaiu esilekerkimine just neil valimistel naiskandidaatide populaarsust kui poliitilise elu mitmete tõsiste defitsiitide sümptoomi. Eesti praegune arenguetapp, ühiskonna kriisiseisnud, näib mingil raskesti hoomataval põhjusel soosivat seda, et kerkiks esile konsensuspresidendid, kelleks näivad paremini sobivat naised.

Meie viimaste aastate ühiselu suurim defitsiit on olnud just empaatia puudus, riigi ja rahvuse sisese kommunikatsiooni kärbumine. Parteideülene ja „alfaisastele" omast käitumuslikku sundmenüüd mitte kohustuslikuna võttev poliitik võiks olla Eestile uuteks avanguteks tõeline võimalus.