Eesti porgandipõld Hannoveri messil
Eesti paviljoni on seni saatnud vähemalt kohaliku meedia armastus: fantaasiarohke, arukas, aus, efektne, seda hoolimata rahakoti 29 miljoni kroonisest kõhnusest. Külastajate arvultki vähemalt kümne, kui mitte viie ligitõmbavama hulgas. Tagatipuks ristinud hirvhambad Äripäeva andmetel lätlaste paviljoni eestlaste puukuuriks. Nii uhke on Eesti riigi sümbol suurnäitusel lõunanaabriga võrreldes! Vaid Eesti nimi olevat kõige selle toreduse juures natuke liiga tagasihoidlikult eksponeeritud: mõni ehk ei pane tähele.
Nüüd aga on mainekas ajakiri Time ristinud Eesti väljapaneku üheselt: porgandipõld. Totter veel pealekauba. Ei jälgegi arusaamisest, et kunstkuusekesed sümboliseerivad tõenäoliselt Eesti metsi. Muidugi on see vaid üks, ehkki väga tähtis arvamus meie noorte arhitektide vaimuloomingu kohta. Ja avaldatud hiigelsuures tiraazhis üle terve maailma.
Võib arutleda selle üle, kas negatiivne reklaam on alati halb, ent küsimus on hoopis selles, miks võttis autoriteetne ajakiri “Time” vaevaks Eesti sümbol Hannoveris totakaks porgandipõlluks tembeldada? Ehk ongi paviljon totakas? Ja külastavad paviljoni need, kellele meeldivad totakad, aga huvitavad asjad. Üldise igavuse taustal mõjub see värskendavalt. Iseasi, milliseks riigiks muutub siis Eesti inimese jaoks, kelle esimene kokkupuude Eestiga ongi Hannoveri paviljon. Kas oleme nüüd banaanivabariigist porgandivabariigiks degradeeritud?
Eesti tunnuslauseks maailmanäitusel on Maa, mis murrab laineid". Tunnuslauses sisalduv sõnum on inspireeritud tähendusest, et Eesti on jätkusuutlikult ja kiirelt arenev riik ning alltekstist, et Eesti on mereriik, mis suudab raskustest ja probleemidest nagu merelainetest mängeldes läbi murda. Nii teatab Eesti Expo 2000 kodulehekülg.
Mis siis puutuvad siia plastkuused pottides, mis tõepoolest väga porgandeid meenutavad? Õndsat nõukogude aega, kui linnatänavatele üritati loodusseaduste kiuste betoonpottidesse mände ja kuuski istutada, mis kahe kuuga kollaseks läksid ja ära kuivasid? Või kuidas on seotud läbiva ideega põrandaalune paekivi?
Ehk oleme jälle oma ootused liiga kõrgeks haipinud, rääkides kui toredad me oleme, aga väljast vaadates pole me nii viimase peal ühti?
Iga kord sportlasi suurvõistlustele teele saates loeme juba medaleid kokku, sest võrreldes teistega oleme ikka nii tublid. Reaalsus näitab aga midagi muud. Eurolauljagi pidi kohe esimese koha ära tooma, aga ..Seksirekordki pidi eestlanna poolt ületatud saama: jumal tänatud, läks teisiti.
Ehk on eestlase rahvuslik alaväärsuskompleks see, mis sunnib pidevalt ennast kiitma ja teistest paremaks pidama? Kunagi me ju olime nagu paremad: Soome televisiooniga Nõukogude Liidu Lääne-Euroopa. Mis siis, et Lääne-Euroopa silmis olime siiski osake suurest Venemaast.
Kui palju tulu aga toob meile see enesekiitus? Upitab enesehinnangut ja teeb meele paremaks, seda küll. Ent seda ootamatum on hetk, kui peegel meile nina ette pannakse. Maailmas ei sõltu kõik vaid sellest, kuidas me ise ennast näeme, vaid ka sellest, kuidas teised meid näevad. Või oleme nii tugevad, et teiste hinnang meile korda ei lähe?
