Eesti rohutirts ja Euroopa
Sissejuhatuseks kohe vastus tänasele debatiküsimusele: Euroopale ei kujuta praegune rändekriis eksistentsiaalset ohtu. EL-i elanike arv on 507 miljonit. Maailmas on ÜRO pagulaste ülemvoliniku ameti andmeil pea 20 miljonit pagulast. Kui EL nad kõik vastu võtaks, oleks neid 4% Euroopa elanike arvust. Kui lisada ka kõik maailma sisepagulased, veel 40 miljonit, moodustaks see EL-i elanikest 12%. Meenutame, et Luksemburgis pole 45% elanikke selle riigi kodanikud, Saksamaal 8,5%, Hispaanias 12% (Eurostati andmed). Ühendkuningriigi elanikest on 5% ainuüksi Lõuna-Aasia päritolu. See pole üksnes koloniaalajaloo pärand ega miski, mis on tekkinud sajandite jooksul. Portugali suuruselt teine rahvusvähemus on pärast külma sõda saabunud ukrainlased.
Seda loetelu võib jätkata, aga moraal on selge: Euroopa demograafia, ajalugu ja traditsioonid kannataksid välja ka 2015. aastast – üheksa kuuga üle 500 000 immigrandi – mitu korda suurema sisserände.
Suurim kriis. Miks?
Ent poliitikas on asjad enamasti nii, nagu nad tunduvad olevat, statistika-matemaatika alati ei aita. Poliitiline pealisehitis pole sama tugev kui inimlik, majanduslik, sotsiaalne vundament. Rändekriis on EL-i suurim kriis meie liikmesuse ajal. Miks?
Siit tuleneb rändekriisi teine põhijoon: olukord muutub nii EL-is kui ka piiridel väga kiiresti. Aylan Kurdi fotod muutsid kahe päevaga avaliku arvamuse kaudu radikaalselt Ühendkuningriigi valitsuse suhtumist süürlaste vastuvõtmisse. Olukord välispiiridel muutub iga päevaga – kord on löögi all üks, kord teine liikmesriik.
Kolmas keerukus on liikmesriikide erinevad probleemid selles kriisis: on piiririigid, transiidiriigid ja sihtriigid. On riike nagu Eesti, kelle jaoks kriis väljendub seni peamiselt selles, et Brüsselist nõutakse ebameeldivaid asju. Siin vaadatagu aga eelmist punkti: olukord võib kiiresti muutuda.
Neljandaks, liikmesriikide immigratsioonikogemus on väga erinev.
EL on 60 aasta jooksul hakkama saanud kõigi probleemide ja kriisidega ja küllap saab ka sellega. Euroopa integratsiooniprojekti on panustatud palju poliitilist kapitali, liikmesriigid ja nende kodanikud saavad juba mitmendat põlvkonda liikmesusest iga päev käegakatsutavat kasu. Ka seekord tehakse kõik, et ühiseid saavutusi kaitsta. Nagu eurokriisiga, kus poliitilised liidrid lihtsalt keeldusid alla andmast, ehkki iga nädal kirjutas mõni tark inimene targas lehes, et kuulge, valuutaliit ei saa nii toimida! Mõni neist on tagantjärele tunnistanud, et alahindas seda tohutut poliitilist tahet, mis EL-i hoiab.
Niisiis, EL lahendab seda kriisi, lähtudes oma väärtustest ja liikmesriikide vahelisest solidaarsusest. Mängus on üks Euroopa integratsiooni kroonijuveele, Schengeni vaba liikumise süsteem. Saksamaa rannikul ei maabu pargaseid põgenikega. Sakslaste jaoks oleks lihtsaim mehaaniline lahendus kuulutada, et nad ei pea Schengeni kohustusi enda jaoks kehtivaks, panna piir Austriaga (vajaduse korral muude naaberriikidega) kinni ja kõik. Seda pole nad teinud, aga see ei tähenda, et Schengeni püsimine oleks kindel.
Eesti juurde
Eesti esindus EL-i juures oli valitsust üle kahe aasta hoiatanud, et debatti põgenike liikmesriikide vahel jaotamise üle ei õnnestu lõputult vältida. Kui debatt 2015. aasta mais suure pauguga ehk Euroopa Komisjoni ettepanekutega kohale jõudis, oli ikkagi üllatus suur. Tõsi, esialgne jaotusvõti andis Eestile ebaproportsionaalselt suure arvu. Selle mõistlikuks muutmisega saime hakkama. Brüsselis kuulatakse ka väikest liikmesriiki, eeldusel, et see esitab oma argumente vähegi arukalt ja EL-i eesmärke silmas pidades. Riigis algasid ettevalmistused pagulaste tulekuks. Jällegi, pärast esimest ehmatust on riigiaparaat suutnud end mobiliseerida. Tegevuskava on valmis, Itaaliaga kokkulepe inimeste Eestisse toimetamise üksikasjade kohta sõlmitud.
Aga see on ainult koduse tulekahju kustutamine. EL-i debattides aktiivselt ja arukalt osalemisest oleme veel kaugel. Küsimustes nagu Euroopa välispiiride kaitse tugevdamine, EL-i laienemispoliitika – eriti Türgi puhul –, arengukoostöö ja rände seosed kaasa rääkimine nõuab palju rohkem mõttetööd, üle 140 tähemärgi lugemist ja ka enamat riigisisest koordineerimist, kui oleme harjunud.
Ent tõsisemalt. Mulle kangastub rändekriisi näitel – muretu eitamine ja siis üsna pragmaatiline kohanemine – uus eestlase võrdkuju. Nimelt rohutirts, kes on suvi läbi laulnud ja sipelgalt uksega vastu nina saanud ning siis hakkab paratamatusega kohanema. Päris edukalt oleme ka seekord kohanenud. Kohanemine, hakkama saamine pole aga sugugi kindel – rohutirts meie kliimas tegelikult talve üle ei ela ja eks lõpe ka valm teadlikult just siis, kui putukas jääb ilma peale, olles õpetuse kätte saanud. Nüüd võiksime hakata olukorraga kohanema ka selles plaanis, et mõelda, kas kiiresti vananeva ja väheneva rahvastikuga, negatiivse rändesaldoga – ja ühegi Liibanoni restoranita – riik võiks pagulastest ka mingit kasu saada. Tulevad nad igal juhul. Tulevad, sest kodus on sõda. See on meile harjumatu, raske ja alguses kulukas. Aga nii Eesti kui ka Euroopa pärast oleks meist arukas neid tervitada.
Kirjutis väljendab isiklikke vaateid.
