Matti Maasikas Foto: Pille-Riin Pregel

Sissejuhatuseks kohe vastus tänasele debatiküsimusele: Euroopale ei kujuta praegune rändekriis eksistentsiaalset ohtu. EL-i elanike arv on 507 miljonit. Maailmas on ÜRO pagulaste ülemvoliniku ameti andmeil pea 20 miljonit pagulast. Kui EL nad kõik vastu võtaks, oleks neid 4% Euroopa elanike arvust. Kui lisada ka kõik maailma sisepagulased, veel 40 miljonit, moodustaks see EL-i elanikest 12%. Meenutame, et Luksemburgis pole 45% elanikke selle riigi kodanikud, Saksamaal 8,5%, Hispaanias 12% (Eurostati andmed). Ühendkuningriigi elanikest on 5% ainuüksi Lõuna-Aasia päritolu. See pole üksnes koloniaalajaloo pärand ega miski, mis on tekkinud sajandite jooksul. Portugali suuruselt teine rahvusvähemus on pärast külma sõda saabunud ukrainlased.

Seda loetelu võib jätkata, aga moraal on selge: Euroopa demograafia, ajalugu ja traditsioonid kannataksid välja ka 2015. aastast – üheksa kuuga üle 500 000 immigrandi – mitu korda suurema sisserände.

Suurim kriis. Miks?

Ent poliitikas on asjad enamasti nii, nagu nad tunduvad olevat, statistika-matemaatika alati ei aita. Poliitiline pealisehitis pole sama tugev kui inimlik, majanduslik, sotsiaalne vundament. Rändekriis on EL-i suurim kriis meie liikmesuse ajal. Miks?

Võiksime hakata mõtlema, kas vananeva ja väheneva rahvastikuga riik võiks pagulastest ka mingit kasu saada.
Esiteks, erinevalt eurokriisist on praegu mängus inimelud. Arutelud liikmesriikides ja Brüsselis on palju emotsionaalsemad. Inimmõõtmega kriisist saab palju dramaatilisemaid pilte, kajastust, mis võib päevade, isegi tundidega muuta demokraatliku riigi avalikku arvamust.

Siit tuleneb rändekriisi teine põhijoon: olukord muutub nii EL-is kui ka piiridel väga kiiresti. Aylan Kurdi fotod muutsid kahe päevaga avaliku arvamuse kaudu radikaalselt Ühendkuningriigi valitsuse suhtumist süürlaste vastuvõtmisse. Olukord välispiiridel muutub iga päevaga – kord on löögi all üks, kord teine liikmesriik.

Kolmas keerukus on liikmesriikide erinevad probleemid selles kriisis: on piiririigid, transiidiriigid ja sihtriigid. On riike nagu Eesti, kelle jaoks kriis väljendub seni peamiselt selles, et Brüsselist nõutakse ebameeldivaid asju. Siin vaadatagu aga eelmist punkti: olukord võib kiiresti muutuda.

Neljandaks, liikmesriikide immigratsioonikogemus on väga erinev.

Pole imestada, et sellegi kriisi, nagu ka eurokriisi või Ukraina kriisi haldamine käib Brüsselil valu ja kisaga.
EL pole loodud geopoliitika, suurte strateegiate, kriisihalduse jaoks. Tema roll ja tugevus on hoida seaduste, kordade, lõimimise ja rahajagamise kaudu rahu ja jõukust. Pole siis imestada, et sellegi kriisi, nagu ka eurokriisi või Ukraina kriisi haldamine käib Brüsselil valu ja kisaga. Eerik-Niiles Kross ei pruugi palju eksida, kui ta oma arvamusloos („Pagulaskriis, julgeolekukriis ja juhtimiskriis”, EPL 21.10) nimetab EL-i väsimust tegelda talle orgaaniliselt võõraste teemadega. Praktikul on selle diagnoosiga siiski vähe pihta hakata. Peame seda kriisi lahendama siin, praegu, nendes raamistikes, mis on olemas. Euroopa paremaks tegemine tuleb siis, kui majal katus enam ei põle.

EL on 60 aasta jooksul hakkama saanud kõigi probleemide ja kriisidega ja küllap saab ka sellega. Euroopa integratsiooniprojekti on panustatud palju poliitilist kapitali, liikmesriigid ja nende kodanikud saavad juba mitmendat põlvkonda liikmesusest iga päev käegakatsutavat kasu. Ka seekord tehakse kõik, et ühiseid saavutusi kaitsta. Nagu eurokriisiga, kus poliitilised liidrid lihtsalt keeldusid alla andmast, ehkki iga nädal kirjutas mõni tark inimene targas lehes, et kuulge, valuutaliit ei saa nii toimida! Mõni neist on tagantjärele tunnistanud, et alahindas seda tohutut poliitilist tahet, mis EL-i hoiab.

Saksamaa pole piiri Austriaga kinni pannud, aga see ei tähenda, et Schengeni püsimine oleks kindel.
Ukraina kriisi puhul ootasime meie Eestis (ja mitte ainult meie) EL-ilt lähtumist väärtustest, nende aktiivset esitamist ja ajamist. Sama kehtib rände puhul. Üks EL-i peamisi väärtusi on rahvusvahelise õiguse ja rahvusvaheliste kohustuste austamine. EL-i ja liikmesriikide peamised kohustused on kirjas 1951. aasta ÜRO pagulasseisundi konventsioonis ja 1967. aasta protokollis, mis kohustavad pagulastele sõltumata nende rassist, päritoluriigist või usutunnistusest kaitset andma. Just sellepärast on mõni Ida-Euroopast kostnud seisukoht võtta vastu üksnes kristlasi tekitanud mujal Euroopas eriti valuliku reaktsiooni. Põhiväärtused ja -kohustused kõigepealt! Alles seejärel hakkame rääkima eripärast, ajafaktorist, rahalisest toetusest ja muust, millest Brüsselis iga küsimuse puhul räägitakse. Selle mittemõistmine, mitte niivõrd piirile tarade ehitamine ähvardab tekitada EL-is valusaid lõhesid, nagu selgitas näiteks president Ilves oma 20. oktoobril Prahas peetud kõnes.

Niisiis, EL lahendab seda kriisi, lähtudes oma väärtustest ja liikmesriikide vahelisest solidaarsusest. Mängus on üks Euroopa integratsiooni kroonijuveele, Schengeni vaba liikumise süsteem. Saksamaa rannikul ei maabu pargaseid põgenikega. Sakslaste jaoks oleks lihtsaim mehaaniline lahendus kuulutada, et nad ei pea Schengeni kohustusi enda jaoks kehtivaks, panna piir Austriaga (vajaduse korral muude naaberriikidega) kinni ja kõik. Seda pole nad teinud, aga see ei tähenda, et Schengeni püsimine oleks kindel.

Eesti juurde

Eesti esindus EL-i juures oli valitsust üle kahe aasta hoiatanud, et debatti põgenike liikmesriikide vahel jaotamise üle ei õnnestu lõputult vältida. Kui debatt 2015. aasta mais suure pauguga ehk Euroopa Komisjoni ettepanekutega kohale jõudis, oli ikkagi üllatus suur. Tõsi, esialgne jaotusvõti andis Eestile ebaproportsionaalselt suure arvu. Selle mõistlikuks muutmisega saime hakkama. Brüsselis kuulatakse ka väikest liikmesriiki, eeldusel, et see esitab oma argumente vähegi arukalt ja EL-i eesmärke silmas pidades. Riigis algasid ettevalmistused pagulaste tulekuks. Jällegi, pärast esimest ehmatust on riigiaparaat suutnud end mobiliseerida. Tegevuskava on valmis, Itaaliaga kokkulepe inimeste Eestisse toimetamise üksikasjade kohta sõlmitud.

Aga see on ainult koduse tulekahju kustutamine. EL-i debattides aktiivselt ja arukalt osalemisest oleme veel kaugel. Küsimustes nagu Euroopa välispiiride kaitse tugevdamine, EL-i laienemispoliitika – eriti Türgi puhul –, arengukoostöö ja rände seosed kaasa rääkimine nõuab palju rohkem mõttetööd, üle 140 tähemärgi lugemist ja ka enamat riigisisest koordineerimist, kui oleme harjunud.

Rändekriisi kaudu – muretu eitamine ja siis üsna pragmaatiline kohanemine – kangastub uus eestlase võrdkuju: rohutirts.
Mida me oleme selle kriisi käigus iseenda kohta õppinud? Oleme näinud meie poliitilise eliidi võimet käsitleda ühiskonnas laiemat kõlapinda evivaid teemasid. Oleme teada saanud, et me, mõne küsitluse järgi Euroopa kõige vähem religioosne rahvas, oleme tegelikult võitlevad kristlased. Oleme teada saanud, et pärast pea veerandsajandi pikkust uut iseseisvust võib elanikkonna promilli jagu lisandumine meie sisemist stabiilsust kõigutada. Maailmas oleme saanud suurepärase maine: e-riik, edukate majandusreformide etalon, konkurentsivõimelisima maksukorraldusega riik jne… aga tegelikult sureme kohe välja. Seda viimast oleks potentsiaalsete e-residentide eest muide arukas varjata.

Ent tõsisemalt. Mulle kangastub rändekriisi näitel – muretu eitamine ja siis üsna pragmaatiline kohanemine – uus eestlase võrdkuju. Nimelt rohutirts, kes on suvi läbi laulnud ja sipelgalt uksega vastu nina saanud ning siis hakkab paratamatusega kohanema. Päris edukalt oleme ka seekord kohanenud. Kohanemine, hakkama saamine pole aga sugugi kindel – rohutirts meie kliimas tegelikult talve üle ei ela ja eks lõpe ka valm teadlikult just siis, kui putukas jääb ilma peale, olles õpetuse kätte saanud. Nüüd võiksime hakata olukorraga kohanema ka selles plaanis, et mõelda, kas kiiresti vananeva ja väheneva rahvastikuga, negatiivse rändesaldoga – ja ühegi Liibanoni restoranita – riik võiks pagulastest ka mingit kasu saada. Tulevad nad igal juhul. Tulevad, sest kodus on sõda. See on meile harjumatu, raske ja alguses kulukas. Aga nii Eesti kui ka Euroopa pärast oleks meist arukas neid tervitada.

Kirjutis väljendab isiklikke vaateid.