Eestlane Torontos laulupeost: välismaal elades olen rohkem eestlane kui eales varem

Eestlaste pikaaegne traditsioon ja suur rahvapidu puudutab ka neid maarjamaalasi, kes kodumaalt kaugel eemal viibivad. Siin, Torontos elades ja töötades, teisel pool Suurt Lompi, on minu jaoks meie peol nüüd erilisemgi tähendus. Alles distantsilt jõuab pärale, kui väärtuslikku kultuuripärandit hoiame elus.

„Mu isamaa on minu arm, 
kell’ südant annud ma, 
sull’ laulan ma, mu ülem õnn, 
mu õitsev Eestimaa!“ 

Nii kõlas Lydia Koidula ülistus isamaale juba I Üldlaulupeol 1869. aastal. Tänavu, 130 aastat hiljem, tuleb seesama pala Gustav Ernesaksa seatud viisiga esitamisele XXVII Üldlaulupeol „Minu arm“. Küllap pidaski Koidula õitsva Eestimaa all silmas maad, mis isamaast kui oma armust ka kahekümne seitsmendal peol laulab. Selle üle on siiralt hea meelt – et isamaaline õhkamine pole kuhugi kadunud ning on väärinud tänavuse laulupeo kandvat ideed „minu arm“. Meie arm ongi see, mis meid ühise rahvana tundma paneb üle kogu maakera.