Tartu laulupidu Foto: Mana Kaasik

„Mu isamaa on minu arm, 
kell’ südant annud ma, 
sull’ laulan ma, mu ülem õnn, 
mu õitsev Eestimaa!“ 

Nii kõlas Lydia Koidula ülistus isamaale juba I Üldlaulupeol 1869. aastal. Tänavu, 130 aastat hiljem, tuleb seesama pala Gustav Ernesaksa seatud viisiga esitamisele XXVII Üldlaulupeol „Minu arm“. Küllap pidaski Koidula õitsva Eestimaa all silmas maad, mis isamaast kui oma armust ka kahekümne seitsmendal peol laulab. Selle üle on siiralt hea meelt – et isamaaline õhkamine pole kuhugi kadunud ning on väärinud tänavuse laulupeo kandvat ideed „minu arm“. Meie arm ongi see, mis meid ühise rahvana tundma paneb üle kogu maakera.

Avalehele
26 Kommentaari