,

Rahvuse enese-stereotüüp peegeldub kindlasti mingil määral rahvapärimuses. Imemuinasjuttude tippkümnesse kuuluvad tõepoolest konkurentsitult vaeslapselood. Rahva suust üles kirjutatud jututekstidest on Eesti rahvaluule arhiivis enim lugusid lahkest vaeslapsest ja kurjast peretütrest. Vaeslaps pääseb teda saunas kosiva kuradi käest, kui laseb kuradil ühekaupa rõivaid tuua, kuid ahne ja kärsitu peretütar viiakse põrgusse, sest esitab kõik soovid korraga. Kas võime siin näha pidevat vastandumist laisa härrasrahva esindajaga ja usku, et küllap meil hakkab paremini minema tasa ja targu talitades?

Eestlaste oma Loll-Ivan

Sageli on meil stereotüübina käibel võrdlus vene muinasjuttudega, mille kangelaste tuntud näide on ahjul istuv Loll-Ivan, kes saab õnnelikuks vaid tänu heale õnnele ja juhuslikult püütud kuldkalale. Ühtlasi tuleb tõdeda, et ka eesti muinasjuttudes on ahjul istuv lollike täiesti olemas.

Ent vaeslapselugude kõrval on meil populaarsed hoopis süžeed, kus (mees)kangelane aktiivselt oma õnne eest võitleb: näiteks lugu suure koletise vastu astumisest („Lohetapja”) või põrgusse teenima läinud noormehest ja tema koos tüdrukuga põrgust põgenemisest („Imeline põgenemine”). Tuntud taani rahvajutu-uurija Bengt Holbek, kes tõlgendas muinasjutte realistlikult ja psühholoogiliselt, on interpreteerinud noormehe põrgus teenimist kui teenimist mõisas – rasketes oludes võõra valitseja käe all.

Muinasjututegelased on mõjusad ja jäävad lihtsasti meelde, sest muinasjutt on tugev kujund. Andrus Kivirähk on viimasel kümnendil vahest kõige kuulsamaks tegelaseks kirjutanud muinasjuttudes esineva rehepapi, keda iseloomustab riuklikkus. Ka populaarsetes eesti loomajuttudes mängib suurt rolli kavalus, rebane trumpab üle nii endast tugevama inimese kui ka rumala (aga samuti suurema) hundi. Meie rahvapäraste imemuinasjuttude esikümnesse kuulub ka lugu suurest ja väiksest Peetrist – kuigi suur Peeter võtab küll esmalt väikese Peetri omanduse ning keeldub ise panustamast, leiab väiksem ometi võimaluse, et ka temal hästi läheks.

Kindlasti on liiga palju öelda, et meie muinasjutud on meie elu peegel. Neid tuleb tõlgendada läbi teatud prisma, ent stereotüüpe vahendavad nad kahtlemata. Tänu sellele pakuvad muinasjutukangelased samastumisvõimalusi märksa laiemalt ja neid võivad ühtaegu omaks pidada mitmed rahvad. Osa tüpaaže on üle maailma levinud – nii tunneb pea terve maailm lugu Tuhkatriinust.

Mõni aeg tagasi pälvis maailma uudistekanalites kurioosumina tähelepanu Venemaa ja Ukraina vahel puhkenud nn muinasjutusõda: mõlema rahva turismiesindajad on loonud oma maa muinasjutukaar­di, millega loodetakse meelitada turiste tuntud jututegelaste kodupaika. Vaidlusaluste tegelaste hulka kuulub peale vägilase Ilja Murometsa veel kuldmune munev kana ja veerev Kakuke. Muidugi on kodukoha esitamine vaid mäng ja meelitus turistide jaoks – samasugune muinasjuttude teematee on juba ammu Saksamaal. Üht süžeed võivad  enda omaks pidada mitmed rahvad: näiteks pajatas üks noor setu jutuvestja mulle mõni aasta tagasi loo metsas veerevast pannkoogist, mis sarnaneb paljuski venelaste Kakukese-süžeega, kuid see on olnud jutustaja „vanaema lugu”.

Milline võiks välja näha Eesti muinasjutukaart? Maikuus „Teeme ära” talgutel vigursaeti Kadrina mõisas avatavas teemapargis eri rahvajututegelaste puuskulpuure. Samalaadseid muinasjutulikke puukujusid leiab paari aasta eest loodud Elva väikeselt väerajalt, kus võib kohata kavalat rehepappi ja tarka meest taskus, samuti on seal rahvusvaheliselt tuntud Lohetapja tegelaskuju eestipärane vaste, Kreutzwaldi arendatud Põhja Konn, nutika rebase mahitusel sabaga kala püüdev hunt ja teised tegelased. See näitab, et peale kannatliku meelega vaeslaste on meie traditsioonis ka küllaga võitlevaid muinasjutukangelasi, kes vallutavad klaasmäe või on muidu nutikad.