Eiki Nestor: nüüd saab öelda, et mõni riigikogulane erineb teistest selle poolest, et ei pea kinni headest tavadest
Riigikogu jaoks oli kõige olulisem muudatus rahvakogu ettepaneku alusel seadustesse kirjutatud kollektiivsete pöördumiste õiguse jõustumine. Selles mõttes läks asi kindlasti paremaks, sest varem seda õigust polnud ja pöördumisi on ka aktiivselt koostatud. Aga aus on ka selgelt öelda, et saaks veelgi paremini. Oleme kevadest saati, peale esimeste kogemuste saamist, püüdnud ka meedia tähelepanu selle teemaga köita. Kahjuks ilma suurema eduta. Seetõttu luban endale veelkord probleemi sisu kirjeldada.
Kollektiivne pöördumine on suurus, millele kehtivad omad nõuded. Näiteks ütleb meile juba tema kõrgeausus põhiseadus seda, kellel on seaduste esitamise õigus riigikogule ja parlamendil on kohustus kõiki neid arutada. Kollektiivne pöördumine algatab arutelu riigikogus, mis võib päädida ka seadusemuudatusega. Seega peab olema täpne nende pöördumiste koostamisel, mille osaks on ka nõutav allkirjade arv pöördumisel. See ongi osutunud esialgu probleemiks ja seda juhul, kui allkirju kogutakse internetis. Lihtsalt seletades - kui te lähete näiteks mingile üritusele, siis on seal paberkandjal reeglina kaks lahtrit. Ühes on teie nimi ja teises allkiri. Netis endast märku andes on nimi PIN 1 ja allkiri PIN 2. Kahjuks on osa tublidest algatajatest kogunud allkirju keskkonnas, kus nime saab kirja panna, allkirja anda aga mitte.
Mul puudub vähimgi kahtlus, et kõik nende algatuste eestvedajad on heas usus koostanud just kollektiivse pöördumise. Pean aga tõdema, et mitte kõik neist ei ole kollektiivsed pöördumised, mida saab lugeda ka korrektseks seaduse tähenduses. Asi on uus ja saab aja jooksul selgeks. Siiani aga oleme koos komisjonide esimeestega teinud sellise kokkuleppe, et sõltumata sellest, kui täpselt on suudetud seaduse paragrahvidest kinni pidada, käsitleb neid riigikogu kui kollektiivseid pöördumisi ja arutab neid vastavalt seaduse nõuetele. Esimene arutelu hiljemalt kolme kuu jooksul ja otsuse langetamine hiljemalt kuue kuu jooksul.
Mul oleks õnn ja rõõm lõpetada see jutt soovitusega suunata pöördumiste eestvedajad mingile lehele, millel allkirjade kogumine kindlasti seadusele vastab. Täna ma seda kahjuks teha ei saa. Üheks võimaluseks oleks, et sellise keskkonna looks riigikogu ise. Veelgi parem aga näib mulle mõte, et selle looksid meie hakkajad vabakonnad ise. See oleks kõige selgem asi, kus mingitki kahtluse varju olla ei saa. Oleme sellel teemal mittetulundusühingutega mõtteid vahetanud ja ma südamest loodan, et mõne aja pärast saab see ka võimalikuks.
Mõnevõrra keerukamalt on läinud arutelu komisjonide töö suurema avamise suunas. Ma siiski loodan, et kompromiss selles osas on saavutatud ja järgmine riigikogu koosseis on selles mõttes uues olukorras. Teades ka, millised on siin erinevate erakondade seisukohad ja kui raske on olnud sellele kompromissile jõuda, tuleb sellest lugu pidada. Ehk siis komisjonide töös saavad osalema need ühendused, kes on olnud kaasatud juba varem eelnõu koostamise käigus. Neil saab olema seaduse alusel õigus tulla komisjoni istungile, kui nad soovivad. Võrreldes tänasega, kus vabakonnad pääsevad komisjonide istungile vaid siis, kui komisjoni esimees seda ainuisikuliselt õigeks peab, on see samm edasi. Vastav seadusemuudatus peaks jõudma lõpphääletusele jaanuaris.
Avatud parlamendi suure ja põhimõttelise pooldajana ei hakka ma siinkohal skeptikute argumente üles lugema. Kahjuks olen aga sunnitud tõdema, et 2014. aastal said nad oma kahtlustele tuge ka töövõimereformi arutelust. Paljude arvates ei ole varem mitte ükski riigikogu komisjon sellises ulatuses kodanike ühendusi kaasanud. Valdav osa muudatustest eelnõudes tehti nende ettepanekute alusel. Sellegi poolest jõudis lõpphääletuse ajaks Toompeale ka teerull. Avatud parlamendi vastased said selle alusel väita, et ava neid komisjone rohkem või vähem, lõpptulemus on ikkagi sama. Tänaseks on selgunud, et teerulli ei toonud Toompeale mitte niivõrd selle reformi sisu, kui inimeste poliitilised ambitsioonid. Ehk see peaks skeptikuid vast rahustama.
Mingit pidi on sarnane lugu riigikogu liikme heade tavadega. Saadikute algatusena loodi seda esialgu aktiivselt. Siis osa töörühmast jõudis Euroopa parlamenti ja osa valitsusse. Soiku jäänud mõtetega alustati sel sügisel uuesti uuenenud koosseisus ja jõuti ühiste arusaamadeni.
Fraktsioonide juhid koos juhatusega on selle heaks kiitnud. Järgmise koosseisu riigikogu liikmed loevad seda must-valgel ühes raamatus koos põhiseaduse ja kodukorra seadusega. Kindlasti oli põhjust olla kriitiline, kui need head käitumisreeglid olid saadikute vahel kokku leppimata. Nüüd on nad olemas ja paljud on veendunud, et see ei muutvat midagi. Head tavad ei saa mitte kunagi ja mitte kuskil tagada seda, et riigikokku ei valitaks neid inimesi, kes tavadest kinni ei pea. Küll aga saab nende alusel öelda, et see või teine saadik erineb teistest selle poolest, et ei pea headest tavadest kinni. Seejuures on need tavad saadikute endi poolt vabatahtlikult omaks võetud ja heaks kiidetud. Siinkohal tahan tänada ühendust Korruptsioonivaba Eesti, kes ei häbenenud riigikogule nende tavade eest häid sõnu öelda.
Kui ma aga kedagi ka omalt poolt hea sõnaga meeles tohin pidada, siis teeksin seda hea meelega. Eelkõige fraktsioonide ja komisjonide esimehi asjaliku koostöö asjus. Riigikogu juhatuses toimivat tavapärast üksmeele otsimise vaimu oli 2014. aastal tunda ka fraktsioonide vahel. Alati pole see võimalik ja see on ka arusaadav. Aga näiteks võimuliidu muutus toimus riigikogu komisjonides ilma suurema ja mittevajaliku kärata. Selle eest aitäh.
