Foto: Andres Putting

Presidendivalimistel arutati seekord hoogsalt, kas ikka kehtiv kord on see õige. See arutelu on ühiskonnas kindlasti vajalik, aga aeg selleks oli täiesti vale ja arutama sunniti seejuures ka kandidaadid.

Jalgpallis me ei kujuta ju ette, et mängu ajal mõlema meeskonna mängijad arutleksid suluseisu reeglite mõistusepärasuse üle.

Nüüd on president valitud ja arutada kindlasti vaja on. Mu esimene küsimus siinkohal oleks, kus sellega algust peaks tegema?

Viimane suurem arutelu toimus teatavasti Rahvakogus. Loodan, et huvilistel on võimalik selle käiguga tutvuda.

Ja kuigi otsused muudatuste kohta tuleb teha riigikogus, siis algus võiks olla minu arvates mujal. Seda eelkõige riigiõiguses kõrgelt haritud ja teadjate ekspertide tasemel, sest nende arvamust küsib ka riigikogu ikkagi. Ehk siis selline seniste presidendivalimiste erapooletu ekspertiis.

Siiani tehtud ettepanekud on minu arvamuse järgi olnud seinast seina. Alates selle ametikoha kaotamisest ja lõpetades otse valitud tänasest suuremate õigustega presidendiga. Tuleks kasuks, kui just eksperdid ütleksid, mida üks või teine muudatus võrreldes senisega kaasa toob.
Ei saa ma aga ümber sellest, et osa juba tehtud ettepanekutest tekitavad minu arvates hoopis küsimusi ja ei anna vastuseid.

Meie põhiseaduse autorite suhtes korduvalt sügavat ja siirast lugupidamist väljendanud inimesena pean vaatamata sellele vajalikuks küsida – mis siis oli põhiseaduse kirjutamisel presidendi leidmisel see kõige olulisem? Kas võimalikult suure üksmeele leidmine või teadmine, et kui president ei osutu riigikogus valituks, tuleb ta valimiskogus igal juhul ära valida?

Esitan selle küsimuse seetõttu, et need kaks eesmärki on minu meelest selges vastuolus.

Põhiseaduse nõue saada vähemalt 68 häält riigikogus eeldab, et kandidaat omaks laiemat toetust, kui seda on oma häälte arvult üks koalitsioon.
Sellise üksmeelekandidaadi korral ei saa presidendiks sisuliselt see inimene, kellel on parlamendis kõige rohkem pooldajaid, vaid kandidaat, kellele on kõige vähem vastaseid. Nii ka muuseas nüüd ju tegelikult läks!
Valimiskogus sellel tasemel üksmeelt vaja pole ja täna piisab vähemalt pooltest hääletamisel osalenute häältest.

Kui nüüd seda nõuet leevendada eesmärgil, et valimiskogus saaks president igal juhul valitud ja piisaks vaid lihthäälte enamusest, siis väheneb vajadus suurema üksmeele järele veelgi.

See aga tähendaks, et tegelikult ei valitaks presidenti mitte kunagi riigikogus ära, sest sundi suurema koostöö vastu lihtsalt pole, ja kõik erakonnad esitaksid oma kandidaate lootuses saada valituks valimiskogu teises voorus.

Muuseas, ka selle viimati mainitud ettepaneku seadustamiseks oleks vaja muuta põhiseadust. Ei presidendivalimiste seaduse ega ka põhiseaduse muutmisega pole aga võimalik vältida neid põhjuseid, miks läksid seekordsed presidendivalimised just nii ja mitte teisiti.
Riigikogu esimesed voorud ebaõnnestusid seetõttu, et puudus tegelik soov suurema üksmeele leidmiseks.

Valimiskogu aga seetõttu, et kaks kõige suurema häälte arvuga erakonda olid ise lõhki. Ühel sisuliselt kaks kandidaati. Teisel küll just kui oma kandidaat, kelle poolt paraku kõik „omad“ häält ei andnud.

Ja vaat neid asju seaduseparandusega paremaks ei tee ikka mitte kuidagi.

Eesti Päevaleht ja Delfi küsisid erinevatelt poliitikaekspertidelt ja erakondade esindajatelt, kas ja kuidas tuleks reformida Eesti presidendivalimiste süsteemi.