Lumehelbekeste generatsioon sisaldab hulga eripalgelisi indiviide. Kollaaž, Shutterstock.com

Sõna „lumehelbeke” pealkirja panemine garanteerib online-meedias tubli mitu tuhat klikki. Enamasti parastavaid kommentaare, milles lugeja vajutab mõnuga gaasi põhja, lootes lugeda midagi, mis kinnitaks juba kinnistunut: noored on hukas, ei viitsi tööd teha ning lasevad toetuste ja vanemate kulul liugu. Lumehelbekesest on saanud negatiivse laenguga sõna, mida tarvitatakse sünonüümina nooremasse Y- ja vanemasse Z-põlvkonda kuulujate kohta. Mina olen lumehelbeke, mu 18-aastane vend on lumehelbeke, mu toimetuse pinginaabrid on lumehelbekesed, mu kunagised keskkooli- ja ülikoolikaaslased on lumehelbekesed ja on suur võimalus, et ka sina, hea lugeja, oled lumehelbeke. Palju õnne sulle sel puhul!

Lumehelbekestega tegi otsa lahti Inga Raitar, kes süüdistas Õhtulehes EAS-i ebaõnnestunud „brändrahnu” kontseptsioonis lumehelbekesi: „Meie kohalikud lumehelbekesed on juba viimased kümme aastat kasvanud riiklike toetusprogrammide, Euroopa fondide ja alternatiivseid liikumisi toetavate sihtasutuste najal. [- - -] Roheline rändrahn [on] sümbol. Vägev ja paljuütlev sümbol sellest, mida tähendab Eesti praeguseks parimasse tööikka jõudnud nooremas keskeas inimestele.” Lumehelbeviha Pandora laeka avas täielikult Tiina Jõgeda, kes kirjutas veebruaris Eesti Ekspressis loo „Lumehelbekesed – põlvkond, keda iseloomustab solvumine”. Teema võeti üles raadios, televisioonis ja lehtedes. Järgmisel päeval jõudis see ka Perekooli foorumisse, kus avati uus vestlus pealkirjaga „Kas teil on kodus lumehelbeke?”. Niisiis, lumehelbeke jõudis massidesse.

Suveks saavutas lumehelbeviha haripunkti. Meedias väideldi selle üle, kas tööinspektsioon pidanuks peatama Eesti Ekspressi lehelaste töölevõtmise või mitte. Juunis ilmus Jõgeda sulest lugu „Lumehelbekesed heitlesid puulõhkumisega ja kaotasid”, milles ta kirjeldab, kuidas kaks poissi tegid talle tünga: võtsid puude lõhkumise eest raha vastu, aga tööd tehes lähtusid õpetaja Lauri soovitusest: „Kui tervet ei jõua, tee pool.” Jõgeda sõnul kaotas ta sel hetkel usalduse. „Edaspidi tellin kõik sedasorti tööd firmast, kes annab tagatise, et asjad toimivad. Maksan rohkem, aga noh, mu närvid maksavad ka midagi. Ärge tulge mulle rääkima, et noored otsivad jõukohast tööd.”

Peame rääkima läbipõlemisest

Mina alustasin Delfi toimetuses suvereporterina tööd neli aastat tagasi. Enne seda olin burgereid valmistanud, linnalaagris lapsi juhendanud, ühes Pärnu suvises majutusasutuses purjus põhjanaabreid kantseldanud, tualetipotte küürinud, rannas „jää-äätis, jää-ääte-löö-öö” karjunud ja teinud enam-vähem kõike muud, mis lapse suvetöö spektrisse kuulub. Sama tegid mu klassikaaslased – selle vahega, et mõni puhastas tualetipotte mitu aastat rohkem kui mina, mõni müüs kauem burgerit. Töö oli vahel jõukohane, vahel käis üle jõu, väga harva oli see lihtne.

Avalehele
105 Kommentaari