Tüli mastaapi iseloomustab see, et Eesti Energia kahjunõue Eleringi vastu on 9,2 miljonit eurot. Elering peab nõuet põhjendamatuks ja kiitleb, et ülekandevõimsusi õigesti hinnastades on ta „teeninud märgatavat tulu, mis võimaldas langetada 2014. aasta ülekandeteenuse keskmist tariifi 7,8%”.

Eesti energeetikagigantide vaidlus on küll lõpuni vaidlemata, aga üks asi on juba selge: vaidlusele kulub hulga hästi tasustatud juhtide, elektrituruspetsialistide ja juristide töötunde. Osa rahast, mille Elering teenib (või Eesti Energia oleks võinud Eleringi asemel teenida), kulub kahe riigifirma vaidlusele. Püüdes selle peale head nägu teha, võiks jutustada, et tegu on märgiga Eleringi sõltumatusest ja turuosaliste võrdsest kohtlemisest. Aga tegelikult on ju ikkagi absurdne, et ühele ja samale omanikule – Eesti riigile – kuuluvad ettevõtted ei suuda oma strateegiat ja tegemisi üldse koordineerida. Eleringi ja Eesti Energia tüli on hoopis järjekordne märk sellest, et Eesti riigiettevõtete valitsemine vajab remonti.

Mis puutub elektrituru tulevikku, siis nüüdseks kuu aega avatud olnud teine Eesti–Soome ühendus Estlink2 jätab loodetavasti minevikku börsihinna äärmuslikud hinnahüpped, nagu neid esines möödunud suvel. Ent Läti suunale, kus Eestil on rohkem elektri müügi- kui ostuhuvi, tuleb ülekandevõimsust praeguste plaanide kohaselt juurde alles 2020. aastaks. Elektrituru avamise ajal kuulutatud loosungit, et turg toob Eestisse soodsaima võimaliku elektrihinna, ei saa veel tõestatuks lugeda. Seda, et elektriturud on kogu Euroopas alles lapsekingades, näitab ka eilne teade, et Eestiski elektribörsi haldav Nord Pool Spot sai Euroopa Komisjonilt kartellileppe eest trahvi.