Selles pöördumises ei olda nõus Vabadussõjale pühendatud, arhitektuuriliselt, kunstiliselt ja linnaruumiliselt kvaliteeditu ning Vabaduse väljaku keskkonna ja selle linnaehitusliku arengukavaga sobimatu totalitaarse monumendi püstitamisega.

Eestis on üksainuke Vabaduse väljak ja eks seepärast ole ka nii raske jõuda selgusele, milline peaks olema õige monumentaalne lahendus, mis ühendaks meie arusaamu vabadusest ja annaks võimaluse pühalikult mälestada vabaduse eest võidelnuid. Alates Eesti Vabariigi algusaastatest on proovitud leida vabadusmonumendile sobivaid lahendusi. On korraldatud mitmeid võistlusi, mille ükski võidutöö pole jõudnud teostamiseni. Allakirjutanud saavad aru ja mõistavad püüdlusi auvõlga tasuda, kuid nad ei saa kuidagi nõustuda võistluse korralduse ja tulemusega. Muret

tekitab ka nüüd juba ametlikuks kujunev suhtumine, kus kunstnikke ja kunstiteadlasi peetakse küündimatuteks ja mitte kunagi millegagi rahul olevateks.

Plaanitav sammas ei suuda olla Eesti rahvast ühendav ja inspireeriv, visuaalselt tänapäevases mõttes vabadust ja Vabadussõda ülistav kunstiteos. Miks?

Puudused komisjonis

Võistluse komisjoni kaheteistkümnest liikmest ainult neli olid kunsti- ja arhitektuurispetsialistid, kusjuures neist neljast kolm olid võidutöö vastu. Kaasatud ei olnud mitte ühtegi kunstiteadlast ega muinsuskaitsespetsialisti. Sellise tähtsusega võistluse zˇüriist pooled oleksid pidanud olema eelnimetatud valdkondade spetsialistid, seda enam, et võistluse hindamiskriteeriumitest 65–80% moodustasid visuaalkultuuriga seotud punktid.

Komisjoni esimeheks määrati EELK peapiiskop. Laiem avalikkus on sidunud võidukavandi sümboolikat just nimelt komisjoni esimehe ametivandega. Eesti vabaduse eest on võidelnud ja vabadust kaitsevad ka edaspidi eri usulistesse liikumistesse kuuluvad kodanikud ning mitteusklikud – monument peab neid ühendama, mitte lõhestama.

Kavandatav 24 meetri kõrgune Vabadussõja võidusammas on sõjamonument ega paku mingit lahendust üldisemale vabadusfilosoofia käsitlusele. Tänapäeva maailmas ei tehta enam linnasüdametesse sõjamonumente – kui, siis sõjaväekalmistutele. Maailm on selleks näinud liiga palju sõdu ja terrorit, seetõttu on ka vabadusmonumendile pandud lootused ja väärtused muutunud.

Võidusamba otsas hakkaks kõrguma ligi kolmemeetrine Vabadusrist. Nikolai Triigi poolt kujundatud Vabadusristi kujundi üle vaieldi juba vahetult selle loomise järel. Selle vastased leidsid, et kauges minevikus on ristisõdijad ning hilisemad orjastajad põhjustanud liialt palju valu ja kannatusi, et rist võiks olla kogu Eesti jaoks tõesti hea ning helge sümbol. Obeliskina mõjuva vabadussamba tipus olev rist ei ole Eesti pärimuskultuurile omane, nagu paljud proovivad väita. Väljavenitatud harudega ladina risti võimendatud proportsioonid mõjuvad visuaalselt paljude alateadvuses pigem kogu vabadusiha kammitseva hauatähisena kui tõelise vabaduse märgina.

Inimeste käest on samba toetuseks kogutud üle 840 000 krooni. Eks iga annetus on tulnud ikkagi heast südamest. Kuid inimesed, mõelge, mille jaoks annetate! Selle samba kaudu tutvustame oma maailmavaateid ja pühendumust nii oma riigile kui ka kogu ülejäänud maailmale. Kas tõesti ei ole me suutelised pakkuma paremaid, originaalsemaid ja oma rahvusaadetele sobivamaid ideelahendusi?

Ollakse üllatunud, miks nii hilja reageeriti. Meedias on olnud pidevalt kriitilisi artikleid. Kuluaarides räägiti ja räägitakse siiani samba jubedusest ja seda ei tee mitte ainult kunstnikud. Jah, oleks pidanud hääled koondama juba varem, juba siis, kui kuulutati välja komisjoni koosseis ja võistlustingimused. Kuid siis ei jõutud reageerida, kunstnikud olid väsinud eelnenud võistlustest ja võidutööde teostamata jätmisest. Konkursil osaleti kiirustades, sest tööde esitamise tähtaeg oli liiga lühike ja langes suvepuhkuste ajaga kokku. Võidutöö selgumisel väristati õlgu ja oldi sˇokis, kuid loodeti, et ehk läheb ka sellega nii nagu kõigi seniste võistluste töödega.

Pinnuks silmas

Ei saa olla nõus väidetega, nagu poleks Eesti kunstimaastikul väärt monumentaliste ja nagu oleksid kunstnikud kõige vastu. Eestis on avatud palju monumente ja enamikuga pole olnud mingeid probleeme. Pinnuks silmas on hingehinda maksev, hiiglaslik Tauno Kangro Kalevipoeg ja nüüd siis veelgi kallim ja kõrgem Vabadussõja võidusammas. Tõmbaksin nende kahe töö vahele isegi paralleeli: millise kultuurivaldkonna arvelt tulevad need sajad miljonid kroonid?

Müüdiks on kujunenud, et viimasel võistlusel polnud paremaid töid kui võidusammas. Kui vaadata kavandeid, siis oleks üsna mitme edasiarendusest saanud täiesti sobivas mõõduskaalas ja Tallinna peaväljakule sobiva lahenduse.

Kas inimesed teavad, kui palju maksab skulptorile ja arhitektile sellisel tasemel võistlusest osavõtmine? Sõltuvalt maketi ja planšettide kvaliteedist 5000–10 000 krooni! Tegelikult oleks pidanud nii kõrgel tasemel võistluse läbi viima kahes järgus – s.t õigem oleks olnud valida esitatud algsete ideekavandite seast välja kolm kuni viis paremat ja siis lasta autoreid rahalisel toel kavandeid edasi arendada ja vormistada. Teine võimalus heal tasemel tööde saamiseks oleks olnud stipendiumiga kutsed, nagu seda on tehtud Tartu rahu monumendi võistluse tingimustes.

Pöördumisele allakirjutanud (vt www.vabadusesammas.co.ee) soovivad Vabadussõja võidusambaga seotud tööde peatamist ja uue võistluse korraldamist. Soovitud on võidusamba avamise asemel taastada kaitseväe kalmistu Vabadussõja monument. Kunstiringkondades on arutatud võimalust vaadata uue komisjoniga üle kõik ajaloos esitatud kavandid, valida nende seast parim võimalik ja seda edasi arendada. Kultuuriministeeriumile soovitakse teha ettepanek luua spetsialistidest koosnev monumentaalkunsti nõukogu, et vältida edaspidi selliseid juhtumeid.

“Parem hilja kui mitte kunagi” suhtumisega on võimalik veel palju ära teha. Meil on ehk siiski õigus kanda südames Vabadussõjas osalenute ideaalide täitumist ja loota auvõla väärikat tasumist.