ELO-MALL TOOMET: Iga sisserändaja on Eestile kingitus
Viimasel aja on seda vaenu püütud meedias selgitada ja õigustada meie ajalooga, kuid mulle tundub, et just seesama ajalugu peaks meile selgitama, kui vajalik on tulijad vastu võtta.
Kõigepealt on asi juba nendessamades geenides, milles Postimehe ajakirjaniku Priit Pulleritsu arvates peaks paiknema meie vastumeelsus võõraste vastu. Need geenid on meil ju pärit siit ja sealt ning lootusetult segi kõigi võõrastega, kes meil siin Eestimaal kunagi külas on käinud. Meie kultuur on pidevalt muutunud ja säilinud, võtnud võõrastelt ja neile ka andnud. Nii mõnegi eestlastele eriti omase kombe juured viivad väga selgelt Saksamaale või tont teab kuhu. Ja las viivad, kui on hea komme ja meile sobib, siis on meie oma.
Hirm teistsuguse ees
Lisaks segastele geenidele muudab eestlaste ksenofoobia raskestimõistetavaks ka meie lähiajalugu. Meie oleme ometi need, kes peaksid pagulasi mõistma ja teadma, et kodust ei põgeneta ilmaasjata. Meil ei ole õigust minema ajada neid, kes tulevad näljast või sõjast, põgenevad loodusõnnetuse või tagakiusamise eest. See on niisamuti nende maailm ja me peame vastu võtma nii paljud, kui suudame. Ning kui inimesed lihtsalt rändavad, et teenida rohkem raha või elada põnevamat elu, siis kuidas saab meil, Iirimaa eesrindlikel kalkunikitkujatel, olla midagi selle vastu?
Kuna vastumeelsus võõraste vastu Eestis siiski olemas on, ja tuntavalt, võib seda siiski selgitada rassiliste erinevustega. Seni on nii need, kes on meie hulka sulanud, kui ka need, kelle juurde oleme pagenud, olnud valdavalt valged inimesed. Mõte teiste rassidega segunemisest ja igapäevasest kooseksisteerimisest on meile uus ja nii mõnelegi hirmutav. Aga anname endale võimaluse mitte olla rassistid. Mõtleme järele. Meil ei ole mingit õigustust meist erinevat värvi inimeste teistsugusele kohtlemisele. Peale selle, et oleme musti ja kollaseid seni liiga vähe endi keskel näinud. See selgitab meie hirmu, aga sunnib meid ka seda hirmu ületama. Ületada ta tuleb, et mitte olla rumalad ja mitte olla rassistid. Eestlastel on aeg hakata end maailma integreerima.
Maailm ei ole kirev mitte ainult rassiliselt, vaid ka kultuuriliselt. Meil on vähemalt teoreetiliselt lihtne mõista, et ükski keel ega kultuur ei ole teistest madalam, kuna meid endid on nii pikka aega peetud teisejärguliseks.
Maailm on täis rahvaid, keda on alla surutud ja alavääristatud, ning keeli, mille kõnelemise pärast on lastele koolis peksa antud. Me teame seda, ometi on meie silmaring reeglina kahetsusväärselt kitsas ning heal juhul oskame maailma kirjeldada vaid paari Euroopa kultuuriruumis enamlevinud keele kaudu. Peale oma emakeele muidugi.
Isegi kui kellelgi on tõsisem huvi maailmakultuuri tegelikest rikkustest mingit ülevaadet saada, ei pruugi tal olla võimalust ringi rännata ja piisavalt paljut oma silmaga näha. Tegelikult on iga sisserändaja mingis mõttes kingitus. Sest ta ei jäta oma laule, tantse, oskusi, arusaamu ega usulisi veendumusi maha, vaid võimaldab meil nendest osa saada. Ja see on suur privileeg.
Kolonialismi pärand
Ka meie oleme paljuski süüdi teiste maailmajagude inimeste kannatustes. Oma igapäevaste väikeste ostudega toetame orjatööle ja elukeskkonna hävitamisele rajatud süsteemi. Olles end samastanud Euroopa kultuuriruumiga, vastutame mingis mõttes ka meie kolonialismi kuritegude eest, mille tagajärgedega maailm praegu maadleb. Kui teeme silmad lahti ja aitame kaasa Euroopa vigade parandamisele, teeb see meid ainult rikkamaks.
Ise olen ma üsna laisk inimene ja mulle meeldib kodus olla. Osalt ka seetõttu unistan sellest, et maailm tuleks mulle koju kätte. Unistan multikultuurilisest Eestist, kus näeks iga päev palju eri värvi ning erisugustes riietes inimesi ja kuuleks erinevaid keeli. Ning saaks süüa palju eri traditsioone kandvat head toitu. Ehk läheb kunagi õnneks.
Elo-Mall Toomet, vabakutseline
