Elu pärast laenubuumi
Sest „nii hull see olukord ikka olla ei saa”. Saab küll. Tartu linnaametnik, tänu kellele ma Tiidu kontaktandmed sain, võib selliseid lugusid veel palju rääkida. Nagu ilmselt ka võlglastega tegelevad pangatöötajad, kes näevad teinekord pisaraid ja kuulevad ähvardusi.
Eestis on raskustes tuhandeid eluasemelaenu võlglasi. Ainuüksi Swedbankil on ligi 3000 kodulaenuklienti, kelle makseraskused on kestnud vähemalt pool aastat. Eesti pangad on eri andmetel väljastanud 140–160 000 eluasemelaenu.
Nüüd on kodulaenuvõlglaste teema enda jaoks avastanud ka poliitikud, kes on hakanud välja tulema päästeideedega. Tänane Eesti Päevaleht kirjutab riigikogu õiguskomisjoni esimehe Ken-Marti Vaheri eestvedamisel tehtud päästekavast, mis võimaldaks kohtutel keelata võlgnike vara kiire müügi ja nõuda panga ees õhku jäänud võlasumma vähendamist.
Jah, laenuvõlglastele appi tulek on oluline. Kuid sama oluline on küsida: kas praegustes probleemides on süüdi üksnes pangad ja laenajate mõtlematus või ehk on tehtud ka muid vigu? Miks oli ikkagi Eesti kinnisvarahindade tõus – ja ka langus – üks Euroopa silmapaistvamaid?
Kui kõrvutada Eesti eluasemeturgu teiste Euroopa maadega, torkab silma, et vähestes Euroopa riikides on nii paljudel inimestel oma eluase kui Eestis. Saksamaal elab endale kuuluvas majas või korteris alla 40% ning Rootsis ja Hollandis alla poole inimestest. Taanis, Prantsusmaal ja Portugalis jääb see näitaja 50–60 protsendi vahele. Ülejäänud elavad üürikorterites – rentides neid siis kas firmadelt, eraisikutelt või riigilt-linnalt. Munitsipaal- ja sotsiaalkorterite osakaal kogu elamufondist on Euroopa riikides keskeltläbi 10–30 protsenti. Eestis – nagu Kreekaski – on see nullilähedane.
Selle taga, et nii paljud eestlased elavad endale kuuluvas kodus, on suuresti 1990. aastate alguses toimunud erastamine, mis oli vajalik ja õige samm. Ent kui iseseisvasse ellu astus uus põlvkond, pidid nemad oma kodu rajamiseks laenu võtma või üürima korterit kitsukeselt üüriturult. Üürikorter ei tundunud aga pahatihti ahvatlevana, ning mitte üksnes hindade ja korterite seisukorra pärast, vaid ka põhjusel, et näis liiga ebakindel. Ei olnud ju üürileandjad pahatihti huvitatud sellestki, et üürnik end korterisse sisse kirjutaks. Vastasel korral tuleks ju maksta tulumaksu ja – juhul kui üürile antud korter oli ostetud laenuga – ei saaks kasutada eluasemelaenu intresside tulumaksuvabastust.
Niisiis ostsid need, kes tahtsid suuremat kindlust, korteri laenuga. Sellal kui Lääne-Euroopa maades on eluasemelaenu sihtgrupiks pigem hästi kindlustatud inimesed, pidid Eestis laenu võtma needki, kes on nüüd sattunud toimetulekutoetuse vajajate sekka. Ainult et … üldjuhul ei saa nad seda toetust, pealegi paradoksaalselt just põhjusel, et elavad pangalaenuga ostetud, mitte üürikorteris. Toimetulekutoetuste süsteem ja Eesti eluasemepoliitika eksisteeriksid justkui kahes erinevas tegelikkuses.
Vähe mobiilsust
Eestis pole praegu laenuga hädas üksnes need, kes on tööta jäänud ega suuda laenu tagasi maksta, vaid teisedki. Näiteks mida peab tegema paar, kes ostis kinnisvarabuumi tippajal korteri ja võttis kahe peale laenu, kuid nüüd tahaks hoopis lahku kolida? Või inimene, kel on pangalaenuga ostetud kallis korter, kuid kes saab nüüd tööd teises linnas, aga ei leia korterile sama hinnaga uut omanikku ega ka piisavalt maksvat üürilist? Eesti eluasemeturg koos hindade suure kõikumisega ei soosi kuidagi ühiskonna mobiilsust.
Ei, ma ei arva, et Eestis tuleks hakata massiliselt munitsipaalkortereid ehitama. Aga natuke rohkem valikuvõimalusi võiks olla küll. Pealegi muutub ilmselt üha aktuaalsemaks sotsiaalhoolekande seaduse säte, mis ütleb, et kohalikud omavalitsused on kohustatud andma eluruumi neile, kes ise pole suutelised seda endale tagama. Munitsipaal- ja sotsiaalkortereid on Eestis praegu vähe – ja paraku on nende jagamist saatnud lakkamatud korruptsioonikahtlused. Või kummalised skeemid: meenutagem kas või Tallinna praegust Raadiku arendust, kus linn maksab küll 20 aastat arendajale raha, kuid kokkuvõttes ei saa isegi korterite omanikuks.
Kui poliitikud tulevad nüüd välja päästekavadega kodulaenuvõlglastele, siis oleks mõistlik vaadata ka kaugemasse tulevikku: näiteks kuidas üüriturgu rohkem legaliseerida ja üürnikke kaitsta, et üürimine oleks ostmisele hea alternatiiv? Alandada üüritulu tulumaksumäära? Rääkimata sellest, kuidas teha toimetulekutoetused kättesaadavaks, nagu poliitikutele meeldib rõhutada, tõelistele abivajajatele.
