Mäletan end ohjeldamatult naermas, kui lugesin ühest liiga arvukatest intervjuudest, et Eerik olla Iraagis suisa kindrali ametikohal töötanud. Rjadavoi neobutschennõi ei saa isegi seersandi ametikohal töötada... Pealegi oli see ametikoht tehtud spetsiaalselt Jüri Pihli jaoks ameeriklaste ja inglaste pealekäimisel. Et kogenud KAPO juht ei jääks niisama ripakile. Miilitsataustaga mees, ebakindel inglise keeles, aga loobus ning Eerik kasutas lihtsalt ära talle kättesaadava inside-info.

Küllap Eerik teab, mis ta teeb. Ja teab ka seda, et kõik tema jutt on äravahetamiseni sarnane sellele plärale, mida ajasid eriti 1960datel komparteisse astunud. Selle jutuga maskeeritakse isiklikke karjääriprojekte, mis tihti ausas konkurentsis välja ei tule (sest on tugevamaid ja andekamaid ja printsipiaalsemaid jne), kuid kõikvõimsa Partei abiga tulevad. Ka riiklike rahavoogude iseenda poole suunamisel on ennekõike meie ENSV-sarnases süsteemis ikkagi abi Parteist. Nii nagu omaaegsed parteilased punastasid peenemates seltskondades kui nende staatus jutuks tuli, nii sai nende vaevatud südametunnistus salvitud parteipuhvetist hangitud maksavorstikese limpsimisega. Elustiil seegi.

Aga targa semu puhul jääb ikkagi küsimus: kui julgeolekuekspert teeb endast paari tunniga julgeolekuriski, siis äkki ta ikka polegi ekspert ja äkki ta pole ka piisavalt tark?

Ahjaa, härrasmees ei kasuta kunagi rindejoonest ülejooksmisel elavat kilpi, pealegi veel naisterahvast.