„Ma tõesti ei saa, mul tuleb täna väike sugulane külla, talle on ka kommi vaja,” pomises pisike plika kartlikult vastu. Seekord tegin vahejuhtumile lõpu, aga kogu aeg ei saa ma seda väikest võõrast olendit ju kaitsta. Näha oli, et trennikaaslaste vahelised jõujooned olid juba paika loksunud. Dialoogi järgi võis aimata, et väljapressimine ei toimunud esimest korda. Halastamatu kambakas inimestelt, kellel piimahambadki alles vahetumata.

Neil lastel on nii vanemad kui ka treener. Kas nemad teavad ja märkavad seda? Kas see huvitab neid? Millised on need lapsed teismeeas, kui nutikust veel julmemaid kiusamisvahendeid kasutada tuleb järjest juurde?

Ilmselt ei tahaks ükski vanem, et ta laps tuleb koju pooleks murtud prillide, lõhkirebitud koolikoti ja sinise silmaalusega, emotsionaalselt häiritud ja endasse sulgunud, sest midagi tunnistada ta ju ka ei julge. Küllap levivad kiusamise pildid ka netis, et võimalik publik saaks naerda ja like-nuppu vajutada.