Jaak Viller valitseb kombinaatteatriks kutsutud Vanemuist juba kuuendat aastat ja pole mingeid märke, et Vanemuise asjad allamäge läheksid, pigem vastupidi.

Villeri juhitud Vanemuise teater krabab endale uhkeid lavastajaid Eestist ja välismaalt, kuulu järgi ongi Vanemuises praegu jälle tööl sinna teatrisse varemgi värsket kunsti toonud rootslane Finn Poulsen. Teatris lavastavad suuri projekte hoopis Draamateatri palgal olevad Mati Unt ja Mikk Mikiver. Vaestest oludest hoolimata on isegi muusikateater Vanemuises üllatuslikult pigem elus kui surnud. Elu keeb, uutest ideedest ja inimestest ei paista puudust olevat.

Selle kõige taga on aimata Villeri oskust tohutus kombinaadis töötavad kunstigeeniused ühtseks loomekollektiiviks vormida. Eks vaja selline asi meeskonnatööd ja meeskond on Villeril olnud uhke.

Viller on kogenud mees. Mureneva ENSV ajal lipsas kompartei vasktorudest läbi käinud mees Estonia teatrisse ja tollane rahvusooperi troika oli ikka uhke küll: Eri Klas, Arne Mikk ja Jaak Viller. Eesti oli tollal äkki avanenud maailmale uus ja Estonia teatrit võeti kõikjal kahel käel vastu. “Eri Klas, Arne Mikk ja Jaak Viller ehitasid üles Estonia teatri renomee, mis oli Põhjamaades väga kõrge,” tunnistas meeste tegemisi kord Rootsimaa lavastaja Georg Malvius. Lisaks Põhjamaade pealinnadele käis eesti ooper ja ballett ka Pariisis. Oli murrangute ja suurte töövõitude aeg.

Kui Viller äkki Estoniast Vanemuisesse läks, ei olnud selles muud loogikat kui naasmine oma teatritee algusesse. Alustas ta ju kunagi Vana Hirmsa Kaarel Irdi all dramaturgi ja asedirektorina. Ilmselt naasis ta ka kadunud pojana koduteatrisse, mida hästi tunneb ja mida pööritada mõistab. Pealinlasest sai jälle tartlane.

Ta on roninud vahelduva eduga isegi Tartu poliitika võimumängudesse. Vahepealsetes võimukriisides sahistati Villerist isegi kui Tartu linnapea kandidaadist. Andres Laasik