Foto: Rauno Volmar, Eesti Päevaleht

Olete öelnud, et inimesed, kes osalevad kahtlastes annetamisskeemides, kus poliitikud annetavad erakonnale raha, mis ei kuulugi neile, peaksid poliitikast lahkuma.

Need peavad olema tõestatud. Aga sel juhul on lahkumine enesestmõistetav.

Kaasa arvatud näiteks Silver Meikar?

Kaasa arvatud Silver Meikar.

Mis pani teid sellist avaldust tegema?

Minu arvates igasugune musta raha pesemine on kuritegu. See ju jätab meile kõigile varju. Aga enamik, kes toovad annetusi, teevad seda ju enda nimel ja ausalt! Must raha on äris patt ja poliitikas veel suurem patt, sest inimesed peavad usaldama poliitikuid. Pidada kõiki anomaaliaid normaalseks pole normaalne – nii saavad teha vaid kibestunud inimesed, kes näevad kõike mustades värvides.

Mis te arvate, kui laialdane see probleem on?

Ma tahaks uskuda, et see ei ole väga laialdane. Enamik inimesi on ju seaduskuulekad. Kahjuks on ka nõrku inimesi. Mina olen kuulnud sarnastest juhtumitest selle kaudu, mis on tulnud ajakirjanduse ja kaitsepolitsei kaudu. Ma tean sama palju, kui teavad kõik inimesed.

Erakonnad saavad niigi riigilt viisakaid summasid. Mis sunnib üldse muretsema varjatud päritoluga annetusi?

Meenub Nõukogude-aegne kultusfilm „Kohtumispaika ei tohi muuta”, kus öeldakse, et on üks sõna – ahnus. See varjutab inimese mõistuse.

Mis väljapääsu te siin näete?

Praegu on küll selles vaidluses ühe inimese sõna teise vastu – üks ütleb, et oli, teine, et ei olnud. Muidugi on kahju, et väidetavalt toimunu tuuakse välja alles hulk aega hiljem. Kui inimene oleks olnud algusest peale olnud veendunud, et ta teeb midagi valesti, siis võinuks ümbriku viia prokuröri juurde ja oleks olnud tugevam tõestus. Mul on raske öelda, miks Silver hoidis seda saladuses.

Viimase paari aasta jooksul on ilmnenud väga tõsised skandaalid väga erinevate erakondade puhul. Miks just nüüd?

Kui tulla minu enda erakonna, Isamaa ja Res Publica Liidu juurde, siis nendel noortel meestel lõi ahnus pildi eest ära (Ergma mõtleb ilmselt Indrek Raudse ja Nikolai Stelmachi tegevust Vene ärimeestele elamislubade vahendamisel – P. S.). Jah, sellised firmad tegutsevad, kes aitavad investoritel maale tulla ja kergemini äri ajada. Seda tehakse, aga seda ei saa teha poliitik. Kui sa tuled poliitikasse, pead sa teenima kogu rahvast, mitte oma ärihuvisid. Ja teistest riikidest annetuste puhul – kui keegi maksab, siis ta ootab ka teenust. Tasuta lõunaid ei ole.

Tasuta lõunaid pole… kas te siis usute, et inimesed teevad annetusi maailmavaate toetuseks? Veenab see teid?

Kui inimene teeb seda maailmavaate toetuseks ja avalikult, siis mõjub. Aga see ei mõju, kui ta teeb seda salaja. Ma tahaksin loota, et Eesti erakondade toetamisel ei ole kasutatud kuritegelikku päritolu raha.

Prokuratuur, mis justiitsminister Kristen

Michali vastu peaks huvi tundma – Silver Meikar süüdistas ju, et just Michal õhutas teda tegema teadmata päritolu rahaga annetust –, seesama prokuratuur tegutseb ju justiitsministri haldusalas. Kas teie siin mingit huvide konflikti ei näe?

Ma usun, et prokuratuur on sõltumatu. Prokurör peab ju arvestama, et tulevad ka järgmised justiitsministrid ja ta töötab nendega koos edasi. Kui ta pole sõltumatu, kes temaga koos tahab siis töötada? Ma usun õigussüsteemi ja võimude lahusust, kui ma seda ei usu, siis meil pole enam seda riiki.

Mis te arvate, kas poliitika maine tervikuna saab nüüd tõsise löögi? Kas inimesed juba annavad teile seda mõista?

Tagasisidet mul veel ei ole. Käisin Tartu ülikooli rektoridebatti vaatamas, seal sellest juttu polnud. Aga muidugi mõjub halvasti. Ma mõtlen ka, et mis põhjus see oli, et see tundmatu raha annetamine nüüd välja tuli? Ma mõtlesin Silveri peale, ta oli selline säravate silmadega noormees, kes oli valmis istuma ja piketeerima puhaste valimiste eest Ukrainas, Valgevenes, ta toetas Birma demokraate, Tiibeti vabadust. Ja siis ma mõtlen, et samal ajal ta tegeles ebaseaduslike asjadega. Kus ta siis õige oli? Tema psühholoogiline portree muutus minu jaoks arusaamatuks. Kui ta oleks siis juba sellise tegutsemisahela katki löönud, oleks talle teisiti vaadatud. Jüri Mõis ütles ka hiljuti, et keegi võttis tundmatut päritolu raha vastu ja annetas enda nime all, siis kõik vanad isamaalased ütlesid, et seda pole kunagi olnud. Keda ma siis usun?

Keda te usute?

Seni, kuni tõestusmaterjali pole, on sõna sõna vastu. Inimestel on justkui mälu hakanud tagasi tulema. Seitse kuni kümme aastat tagasi oli neil nagu mälukaotus. See on natuke imelik. „Nad on kõik sellised”, usutakse. Ei ole! Meie, kes me oleme otsustanud poliitikas olla, meile on pandud tunduvalt suuremad nõudmised kui tavainimesele.

Teil on ju positsiooni küll, et müristada, kui miski ei meeldi ja Eestit paremaks teha. Isegi kui erakonna sees on ebakohad – näiteks Wismari tänava parteikontor müüakse maha ja kõik kontoriinimesed pannakse riigitööle.

Vaadake, me ei saa ju öelda, et kui inimene on olnud kuskil parteis, siis ta ei tohi enam riigitööle tulla.

Mis te arvate, kas õhk on küps uue partei tulekuks?

See võib juhtuda väga kiiresti. Mina ei pelga seda.

Räägime Tartu ülikooli rektoridebatist kah, kus te käisite. Teil on midagi hingel, mida tuleks ülikoolis ette võtta?

Mõelge, teisel kursusel, kui ma õppisin Tartu ülikoolis, olin ma tõeline naga, aga minu kursusetööd juhendas teoreetilise füüsika instituudi dotsent. Teisel kursusel! Möödunud aastal lõpetas kolmsada bakalaureuse taseme juristi. Kes neid juhendab? Me ei saa massiülikooli teha, ei saa teha! Me peame tegema tõelise teadusülikooli ja see on Tartu ülikool. Kvaliteedi ülikool. Raske sisse saada, raske õppida, raske välja tulla. Jah, meil on vaja luua stipendiumide süsteem. Akadeemiline ülikool on inimeste jaoks, kes on valmis teatud asjadest loobuma. Mina loobusin neljandal kursusel tennisemängust väga tõsisel tasemel. Ma olin siis Moskva ülikooli tennisemeeskonnas. Aga ma ei suutnud olla poolproff tennises ja õppida.

Hiljaks te pole jäänud? Mäletan, et kunagi üks haridusministeeriumi kõrge ametnik ütles, et Y ülikooli rektor X võtab ahvi ka vastu, kui talle on kilekotiga piisavalt raha kaasa pandud.

Meil peab olema julgust seda tagasi pöörata.

Kas te siis ei oleks võinud oma positsiooni ära kasutades müristada nii, et kõik lahkuvad, küür seljas ega ürita uuesti kõrgharidust devalveerida?

Ma olen müristanud erinevatel koosolekutel. Jah, raha on juurde vaja, aga näiteks rektorikandidaat Mart Ustav ju praegu räägib sellest, kuidas ülikooli raha väljast sisse tuua. Ma arvasin algul ka, et poliitikas võib tulla ja müristada. Aga hariduse osas on kõigil ju oma arvamus.

Kõrgharidusstrateegia ütleb, et kõrgharidus on nüüdseks universaalne haridustase.

Ma tulen tagasi selle juurde, mida ma ütlesin. Ma räägin akadeemilisest kõrgharidusest. On ka rakenduskõrgharidus. Juba elementaarne teadmiste tase igapäevaelus peab olema tunduvalt kõrgem kui varem. Ja see ongi rakenduskõrghariduse tase. Aga praegu lähevad väga paljud õppima asju, mille puhul tekib küsimus, kuidas nad seda teadmist pärast kasutavad. Mida me teeme nende suhtekorraldajatega? Jah, matemaatikat on raske õppida, aga seda on vaja.