Elame justkui uues käitumiskultuuris, milleks on tähelepanematus. Me arvame, et oleme piisavalt võimekad tegemaks kõike samal ajal ning korraga ja palju. Oleme suutlikud ja töökad, sest tehnoloogia on meie käepikendus - või hoopis hukatus? Sest, miks muidu on meil vaja liiklusohutuskampaaniaid stiilis - kui sõidad, siis sõida.

Ilmselt ei oleks kunagi ühelgi sõiduõpetajal tulnud pähe öelda oma püüdlikule õppurile, et sõitmise ajal ainult sõida, sest mida muud sa saaksidki rooli taga teha? Maanteeameti uuringute kohaselt on aga ekstreemsemateks kõrvalisteks tegevusteks autoroolis lisaks mobiilikasutusele veel habeme ajamine, raamatu lugemine ja supisöömine.

Multi-tasking kui uus produktiivsuse nõue

Oleme muutunud nii nähtavaks, nii koheseks, et ei suuda vastu panna ühelegi telefoni järjekordsele piiksatusele, mis meie tähelepanu nõuab - see on kui kohustus reageerida. Jagades aga pidevalt oma mõtteid, pilte ja asukohta, oleme üha enam avatumad ka hajutatud tähelepanu riskidele.

Infotehnoloogia kummardamine ning inimeste eludest olulise aja ära võtmise kultuur ja nn multi-tasking on kui uus produktiivsuse nõue. Peame alati olema tootlikud, peame alati olema kättesaadavad ja nii öelda – online, kuna uus ühiskonnakorraldus ja normaalsus nõuab seda meilt.

Käesolev pole aga sümptom, vaid tagajärg. Muutunud hoiakut näeb kõige vahetumalt lastes - kõik need lõputud mängud ja tunnid, mida lapsed internetis veedavad, sest nende vanematel ei jagu oma lastele enam tähelepanu. Kogu tähelepanu ressurss on lihtsalt päeva jooksul ära kulutatud. Jäägitust tähelepanust on seeläbi saanud uus ja väärtuslik kapital.

Nagu kirjutab Poola mõttefilosoof Zygmunt Bauman, siis elamegi vedelikuna voolavas uues modernsuses. See on radikaalne vajadus konstantseks muutuseks ja mobiilsuseks - kõik peab olema liikumises ja uues voogamises, kaasa arvatud inimesed. Selleks, et aja tempoga kaasas käia, on mõeldamatu lasta oma e-postkast ära ummistada. Saabunud kirjad tuleb õigeaegselt läbi lugeda, olla kursis ja neile viivitamata vastata, sest isegi virtuaalsetel kirjadel on oma realiseerimise kuupäev.

Tehnoloogiasegased liiklejad ja e-rida

Märkasin ennast seepärast mõtlemast: kas me ikka mõistame, kus on need turvalisuse riskid, kui me sõitmise ajal sõnumineerime sotsiaalmeedias või kui me ei suuda n-ö juhet seinast tõmmata ja tegeleda vahelduseks ühe kindla asjaga korraga ja pühendada sellele kogu oma tähelepanu?

Oleme astumas ajajärku, kus uued käitumismustrid avalduvad üha enam ümbritsevas elukeskkonnas - tänavapildis. Nii pole näiteks Manhattani liikluskultuuris tavatu, et ülekäigurajal on tekst: vaata, pööra tähelepanu. Märgid on kirjutatud ülekäigurajale, sest inimesed ei tõsta enam oma pilku telefonidelt ja vaatavad suurema tõenäosusega tänavat ületades maha kui valgusfoorile. Ka on Central Parki ümbruskonnas kehtestatud uus kiiruspiirang 20 km/h, et vähendada tähelepanusegaste liiklejate põhjustatud avariisid.

Samal põhjusel kontrollib Saksa politsei liiklusõnnetusse sattunud juhtide mobiililogi ja et ega nad õnnetuse ajal internetti kasutanud. Sestap ei tundugi nii utoopiline jalakäijatele eraldi e-raja loomine, et inimesed saaksid segamatult kõndimise ajal sõnumineerida pilku mobiililt pööramata. Sellised “kõnni ja sõnumineeri” e-rajad on loodud juba Hiinas ja USAs.

Tehnoloogia on võimaldanud meile elu ekraanidel, aga mis väärtus sellel uuel asukohal tegelikult on? Võibolla tahe teha asju samaaegselt pigem kahandab meie efektiivsust? Ehkki internetisõltuvusel puudub hetkel meditsiiniline diagnoos, mõjutab see käitumismuster siis üha enam inimeste igapäevast elu, kinnistades meie tähelepanu ümbritseva asemel hoopis ekraanidele.