Kuulusin haridusministeeriumi töörühma, mis hoolekogude uut staatust ette valmistas. Kinnitan, et hoolekogusid ei lasta spetsialistide mängumaale – õpetamine jääb ikka õpetaja tööks ja hoolekogu sellesse ei sekku. Samuti ei hakka hoolekogu õppekava koostama ega õpetajate palku määrama, kuigi ajakirjandusest on selline ekslik mulje jäänud.

Hoolekogu hakkaks uueneva seaduse järgi tegema ainuisikuliselt ainult ühe otsuse: valima koolile direktorit. Kõiges muus hoolekogu kas osaleb või annab nõu või kinnitab. Minu arvates oleks ka raske põhjendada, miks ei peaks vanemad organisatsiooni juhi valikul saama senisest rohkem kaasa rääkida. On ju emad-isad oma laste käekäigust kõige otsesemalt huvitatud ning oskavad hinnata ka muid kui rahalisi või erakondlikke kaalutlusi.

Võitjate kättemaks

Kui direktori valimisel läheb jäme ots hoolekogule, lõpevad loodetavasti omavalitsustes toimuvad poliitilised mängud ning manipuleerimised koolidirektorite ametisse määramisel. Võin nimetada kümmekond endist koolijuhti, kes oma ameti kaotanud mitte sellepärast, et nad pole oma tööga edukalt hakkama saanud, vaid et ta kandideeris kohaliku volikogu valimistel vales nimekirjas. Nende direktoriks mittekinnitamine oli võitjate kättemaks. Kui vanematel olnuks suurem sõnaõigus, oleks enamik nendest jätkanud, sest olid nad ju vallas või linnas lugupeetud inimesed, kelle tööst paljud lugu pidasid.

Lisaks saavad hoolekogud õiguse osaleda põhimõtteliste valikute tegemisel. Need on sedasorti valikud, kus ühtainsat õiget vastust ei ole. Näiteks milline kontseptsioon koolile valida: kas orienteerutakse akadeemilisusele, loovusele, eelkutseõppele, erivajadustele vms? Milliseid valikaineid õpetada? Milline on kooli klassiväline tegevus? Kas rõhuda pigem hästimakstud õpetajatele või remonditud võimlale? Jne.

Lastevanemate liidu nägemuses peaks hoolekogu kujunema kooli strateegilise juhtimise organiks – nii nagu seda on ettevõtete nõukogud. Uus seadus annab hoolekogule seadusliku õiguse kõigis eelnimetatud protsessides osaleda. Paremad hoolekogud töötavad sellisena juba praegu, aga see eeldab head tahet direktorilt ja omavalitsuselt. Kahjuks seda tahet praegu kõikjal veel ei ole.

Loomulikult ei sünni keegi targaks. Hoolekogude liikmeid tuleb koolitada, et nad mõistaksid koolis toimuvat nii sisulise, juriidilise kui ka majandusliku külje pealt. See puudutab kõiki, kes hoolekogusse kuuluvad, olgu nad seal siis vanemana, ametnikuna või õpetajana. Lastevanemate liit teeb praegu ettevalmistusi hoolekogude koolitus-programmi käivitamiseks.

Hoolekogu auasjaks

Kassipoja nina tuleb piimakaussi pista, et ta saaks teada, mis seal sees on. Sama lugu on hoolekogudega. Praegu võib paista, et lootusetu on neid vedama saada, ent kus nad korralikult toimivad, seal tekib ootamatu spiraalne areng: aktiivne hoolekogu tõmbab kaasa ka palju teisi vanemaid kooliasjus osalema. Mitte tingimata juhtimises, vaid kooli ettevõtmistes ja isegi tundides.

Nii on juhtunud Hea Alguse koolides, Rocca al Mares, Tallinna reaalkoolis jm. Ehk kasvab see spiraal kunagi Inglismaa olukorrani: seal on hoolekogusse kuulumine auasi ja valituks saamiseks tehakse lausa valimiskampaaniaid.

Mõistan hõivatud vanemaid, kes ei jaksa hoolekogus osaleda. Kuid ma ei mõista sugugi neid vanemaid, kes hoolekogude suuremale otsustusõigusele vastupropagandat teevad. Suhtumine “mina maksan makse, kool osutagu teenust” ei ole sugugi sobilik, kui jutt käib meie lastest. Miks tunnevad inimesed suurt huvi ettevõtte hea käekäigu eest, millesse nad on investeerinud ainult raha? Nende huvi kooli vastu, kus õpib nende laps, pole sageli isegi leige. Ometi on ka lapse koolipanek mõneti investeerimisotsus.

Lastevanemate liit toetab valikuvabadust ja iseotsustamise õigust. Kes tahavad otsustamise ja vastutuse riigile delegeerida, võivad seda teha. Aga ma palun: ärge vähemalt võidelge vastu neile lastevanematele, kes aktiivselt huvituvad oma laste käekäigust ning on valmis vastutust võtma.

Enn Kirsman, Kuusalu keskkooli hoolekogu esimees, Eesti Lastevanemate Liidu eestseisuse liige