Teen siia kokkuvõtte ettepanekutest, mis võiks aidata viiruse leviku tõkestamist. Nii mõnedki neist on pärit juba rahvusvahelistest kogemustest, sest eks see hunt ole kogu planeedil kallal, mitte ainult meie kohalikus külas.

Loobugem kullerteenuse kohustuslikust allkirjast. Tehkem võimalikuks jätta kullerpakid lihtsalt ukse või värava ette. On selge see, et postikulleritele saabub ülitihe graafik ja kui keegi selles ukselt-uksele süsteemis on nakkuskandja, siis kannab kuller seda edasi.

Loobugem viipega maksmisel limiidist. 25 eurot on praeguses olukorras liiga vähe ja pole mitte kellegi huvides. Kui viipega saaks maksta suuremaid summasid, jääb ära pin-koodi sisestamise võimalik nakkuspesa.

Pangem pangaautomaatide ja pakiautomaatide juurde kätepuhastusjaamad. Ka sealsed puutetundlikud ekraanid on tõenäolised viiruspesad.

Rindel on kõige raskem

Lisaks neile konkreetsele ettepanekutele on ka palju keerulisemaid küsimusi. Mina mõtlen praegu eelkõige sellele: kuidas saame toetada meie "rindele minejaid", meie arste ja medõdesid? Kes korraldab nende lastele hoiu, kui nad ületunde tegema hakkavad ja lastehoiud on karantiinis? Kes hoolitseb nende kodude toiduvarude eest? Kui hästi on meie haiglapersonal varustatud maskide ja kinnastega, kas ehk on liiga palju maske kusagil inimeste koduvarudes? Jõuan mõtteni, et mina kõiki vastuseid ei tea: aga ehk on meil võimalik tekitada mingisugune (ilmselt online) keskkond, kus me saaksime aidata arste?

Hippokratese vannet peavad arstid nüüd iga päev meelde tuletama, et rindel hakkama saada. Neil tulevad keerulised ajad ja meie, tavainimesed, vajame omakorda võimalust, kuidas neid toetada. Kui seda võimalust pole, siis takerdume isikliku hirmu, ahnuse ja paanika sisse.