Lapsed ja kool-6 Foto: Ilmar Saabas

Ma olen ema. Üks minu kahest lapsest käib juba koolis. Kool, mille ma oma lapsele valisin, on erakool. Koolivalikul ei mänginud rolli mõne alternatiivpedagoogilise suuna eelistamine või meie pere religioosne maailmavaade. See on kool, mis paberite järgi ei erine munistsipaalkoolidest. Lauri Leesi nimetab minu lapse kooli aga mugavuskooliks. Mugavuskool on Leesi sõnul õppeasutus, kus õpilastel on teadmiste omandamisel samad võimalused, mis linnakooliski, ent klassid on siin väiksemad ja mugavused suuremad. Tegelikkuses ei erine aga meie erakooli klassi suurus oluliselt munitsipaalkoolide klassi omast, küll aga saan ma lisaraha eest võimaldada lapsele reaalhariduse parimaid palasid.

Erakool ei olnud meie aga pere esimene valik. Ka mitte teine ega kolmas. Meie pere ei saanudki tegelikult valida, sest esimese kooli määras meile Tallinna haridusamet. See kool oli mõnusalt kodu lähedal, hästi remonditud, ilusa saali ja korralike palliväljakutega. Laps läks kooli suure õhinaga. Ta ootas terve suve, et oma õpetajaga kohtuda ning uusi sõpru näha.

See kool polnud aga meie jaoks. Põhjuseid oli väga palju, kuid meie perele ei sobinud kool, kus õpetaja hoidis vitsa kapi otsas ja esimese klassi lapsed läksid tunnis nii endast välja, et jooksid koolist minema. Pidime vastu võtma otsuse, et uut õppeaastat alustab laps juba teises koolis. Kuigi Tallinnas on koole üle viiekümne, ei olnud uue kooli leidmine sugugi lihtne. Mitmetesse koolidesse kirjutades saime vaid ühe vastuse: kahjuks on meil kõik kohad juba täis. Kuna samast klassist lahkus veel teisigi õpilasi, siis olid kiiremad neist kodu lähedal asuvates koolides olevad kohad juba eest napsanud. Lõpuks vaatasimegi erakoolide poole ja nii saigi üks uus erakool välja valitud.

See kool sobis meile ja meie sobisime koolile. Uus õpetaja pidi aga õppeaasta esimestel kuudel tegelema üsna palju nende negatiivsete emotsioonidega, mis tulid minu lapsega eelmisest koolist kaasa. Laps hakkas iga väiksema probleemi peale nutma. Aastaga oli ootusärevast ja särasilmsest entusiastist saanud hirmunud ja murepisarais õpilane. Tänu heale õpetajale on ta tänaseks tubli ja võimekas ning minul jääb tema vanemana üle vaid uhkust tunda.

Kooli vahetamine ei olnud minu jaoks mugavusvalik. See on olnud üks raskemaid protsesse, mida meie pere on pidanud läbi tegema. Meie kool pole mugavuskool, kus vanemate poolt makstava lisaraha eest on lapsele tagatud kõikvõimalikud hüved, millest munitsipaalkoolide lapsed võivad ainult unistada. Nii mõnegi riigigümnaasimi pakutavad võimalused on kordades uhkemad kui need, mis minu lapsele osaks saavad. Raha, mida ma selle kooli eest maksan, ei ole meie pere eelarve lõikes väike summa, aga see on investeering minu lapse turvalisse kasvamisse.

Meie valik oli õige. Minu jaoks on oluline, et minu laps käib koolis, millega mul on võimalik dialoogi astuda. Mulle on tähtis, et kool arvestab minu arvamusega ja ma saan oma lapse haridusteel vajadusel ise midagi muuta. Tegemist ei ole mugavuskooliga, mis meelitab lapsevanemaid erinevate ekstravagantsete hüvedega. Kooli asutajate eemärgiks on pakkuda head ja kvaliteetset haridust ning see soov kandub üle kogu kooli õhkkonda. Seda on näha särast, mis on minu lapse silmadesse tagasi tulnud. Vanemana soovin ma, et minu lapsel oleks koolis turvaline. Seda mitte ainult füüsiliselt vaid ka vaimselt.

Meie pere näitel võin öelda, et erakoolid toetavad laste vaimset ja psüholoogilist arengut, mis ei ole vähe tähtis riigis, kus statistilised näitajad on selles vallas kehvad. Eesti vaimse tervise ja heaolu koalitsioon VATEK toob erakoole pooldavas pöördumises välja, et ligemale 2/3 eesti noortest on kogenud koolikiusamist. Pooled nendest vähemalt kolmel erineval viisil. Võrreldes teiste Euroopa riikidega on Eestis tõukamine, togimine ja löömine umbes kaks korda sagedasemad. Lisaks on ammu teada tõde, et Eesti koolinoorte hulgas näitab alkoholi ja tubaka tarbimise statistika muret tekitavalt kõrgeid numbreid. Aastal 2016 ei tohiks ükski koolipidaja endale lubada, et ta vaatab läbi sõrmede, kuidas lapsed üksteist kiusavad või nurga taga suitsu teevad. Rääkimata sellest, et õpetaja ähvardab last füüsilise karistusega. Koolitulistamine pole enam ookeani tagune mure – järjekorrad lastehaigla käitumis- ja sõltuvushäirete osakonnas on kuude pikkused.

Kas siis meie munitsipaalkoolid ei olegi siis sellised? Kindlasti on. Aga kahjuks mitte kõik. Enamus munitsipaalkoole ei tooda koolitulistajaid ja on hulgaliselt väga häid munitsipaalkoole, mis toetavad lapsekeskset lähenemist ja vanemate kaasamist. Aga kui laps satub kooli, mille väärtused ei klapi pere väärtustega, siis ei ole võimalik vägisi pere ja kooli omavahelist koostööd tööle panna. Koolide tasemed on väga erinevad.

Ka härra Lauri Leesi on üks nendest vähestest koolijuhtidest, kellele on antud võimalus ja õigus viia läbi sisseastumiskatseid. Muuhulgas on härra Leesi oma varasemates sõnavõttudes korduvalt maininud, et tegelikult testitakse ka vanemaid, et näha, kas vanemad on tegelenud lapse kooliks ettevalmistusega ja kas neil on edaspidi valmisolek olla maksimaalselt kaasatud lapse arendamisse ja õpetamisse. Liigub ringi linnalegend, kuidas härra Leesi annab esimese septembri aktusel vanematele veel viimase võimaluse lahkumiseks, juhul kui neile tundub, et antud kool neile ei sobi.

Norra teadlane Jon Lauglo on uurinud erakoolide mõju haridusliku kihistumise tekkimisele, ning muuhulgas jõuab ta oma uuringus tulemusele, et kooli valik on peredele niivõrd oluline otsus, et nad on valmis selle nimel elukohta vahetama või muid olulisi elumuutvaid otsuseid tegema. Koolivaliku juba teinud perede lapsi ei saa ka lihtsalt saata pisut maha jäänud koolidesse lootuses, et ettevõtlikud vanemad need koolid uuesti käima tõmbavad. See lihtsalt ei toimi nii. Ei tõmba, sest kool ja kooli juhtkond pole selleks sageli valmis. Samuti ei ole ükski vanem huvitatud sellest, et just tema lapsest saab taolise kummalise arendusprojekti katsejänes. Selleks, et iga laps leiaks just endale kõige sobivama kooli, on vaja toetada mitmekesist haridust. Mina vanemana olen ka valmis andma oma panuse (nii rahalise kui mitte rahalise), kuid riik peab mulle poolele teele vastu tulema ja mulle antud lubadusi pidama.