ERIK RÜÜTEL: Kaif sellest, et ei ole kaifis

Milline on tüüpiline uimastisõltlane? Tema elus ei ole ühiskonna poolt aktsepteeritavaid kohustusi. Tal ei ole püsivat töökohta – juhutööd teeb ta vaid siis, kui tal selleks füüsiliselt ja psühholoogiliselt jõudu on. Põhjuseks toob ta tavaliselt ühiskonnaprobleemid ja viletsa tervise. Lähedaste ja perekonnaga on suhted muutunud kriitiliseks, tuge leiab ta heal juhul vaid teistelt sõltlastelt. Lihtsustatult öeldes koosneb sõltlase elu vaid uimastite tarvis varastamisest ja süstimisest.

Uimastisõltuvuse tekkimine on individuaalne. See sõltub inimese tervislikust seisundist, meelekindlusest, võimalustest ja loomulikult ka tarbitavast ainest. Sõltlasest inimene ei otsi järgmist doosi mitte sellepärast, et pääseda nn lomka’st (võõrutussündroomist), nagu tavaliselt kiputakse arvama, vaid eelkõige selleks, et saada kaifi. Kuid aastate möödudes muutub seesama kaif, mille tarvis on iga päev varastatud, vastikuks. Sõltlane hakkab seda seisundit sõna otseses mõttes vihkama. Füsioloogiline ja sot-siaalpsühholoogiline sõltuvus tarbitavast ainest ning seisundist on aga nii tugev, et kuivvõõrutuse teel sellest ei vabane. Liiati on sellise inimese valulävi väga madal ning igasugune väike ebaõnnestumine vajab kiiret lahendust. Paraku ei tunne uimastisõltlane muud toimetulekumeetodit peale järgmise doosi hankimise. Kui on kaif, siis ei ole probleeme!

Kas ja kuidas saab ühiskond süstivaid narkomaane aidata? StaaÏikale opiaate süstivale inimesele, kes soovib oma sõltuvusega võidelda, sobib hästi metadoonil põhinev asendus- ja võõ-rutusravi. Metadoon on sünteetiline opiaat, mis vabastab võõrutusseisundist 24 tunniks. Manustades iga päev regulaarselt metadooni, saab sõltlane end üle mitme aasta jälle “inimesena tunda” ning pääseb seega nii võõrutussündroomist kui ka varastamisvajadusest. Metadooniravi saavad patsiendid kirjeldavad seda kui kaifi saamist sellest, et ei ole kaifis. Pikemalt ravi saanud inimesed leiavad endale töökoha, mis toob ellu küll hulga uusi lisakohustusi, kuid ka palju rõõmu. StaaÏikad sõltlased teavad, et töökoht on äärmiselt tähtis, aidates järgida sotsiaalseid norme ning vältida uuesti narkootikumide küüsi langemist.

Kuid patsiente varitsevad ka ohud ja takistused. Tee sobiva töökoha leidmiseni on raske: probleemiks pole mitte ainult ebarealistlikult kõrged soovid ja ootused ning varasemad karistused, vaid ka oskamatus kuskilt alustada. Tööhõiveamet pakub koolitusvõimalusi ning sõltlasi suunatakse paljudesse eri töökohtadesse ja ametiasutustesse. Kuid inimene, kes ei tea, mis on kohustused, kes arvab, et tegema peaks ainult neid asju, mis meeldivad, lihtsalt ei pruugi kätte juhatatud kohta minna, olgu põhjuseks hirm, teadmatus või lihtsalt oskamatus. Metadooniravi saavatel patsientidel esineb väga tihti õpitud abitust – oskamatust plaane teha või neid ellu viia.

Nagu iga uus asi, ei kesta ka nn uus kaif (kaif sellest, et ei ole kaifis) kaua. Mõnel inimesel kestab see nädal, mõnel kaks, mõnel ka kuu või paar – ning siis tekib uuesti isu vana järele. Väikelaps tüdineb kiiresti uuest mänguasjast ja samamoodi muutub sõltlasele kiiresti igavaks elu ilma uimastava aineta. Kuid seda vaid juhul, kui selle aja jooksul ei ole suudetud leida endale sobivat rahulolu pakkuvat tegevust. Paljud meie keskuse patsiendid on öelnud, et kui neil ei oleks tööd, oleks nad ammu juba tagasi tänaval.

Vaja on riiklikku tugisüsteemi

StaaÏikate uimastisõltlastega iga päev kokku puutudes olen näinud, kuidas nad sirvivad töökuulutusi ja räägivad omavahel eri ametitest, kuid helistamine ja kohtumise kokkuleppimine tundub neile ületamatu takistusena. Lootusetu seisundi tekitavad tuttavate varasemad ebaõnnestumised ja pidevad äraütlemised. Selle lootusetusega on sõltlastel praktiliselt võimatu iseseisvalt toime tulla.

Kui vaadata uimastisõltlaste ravi tervikuna, näeme suurt puudujääki: riiklikul tasemel oleks tarvis sotsiaalse hoolekande lüli, mis aitaks ravitavatel reaalselt taasintegreeruda ja sotsiaalsete kohustustega kohaneda, teha esimesi samme tööleminekuks ja esimesel tööpostil toime tulla. Selle süsteemi rakendamist – nimetagem seda puuduvat lüli tugiisiku või sotsiaalse rehabilitatsiooni programmiks – võiks õppida näiteks 1998. aastal käivitatud kriminaalhooldussüsteemist ja 2003. aastal alustatud Tallinna laste turvakeskuse järelhooldus-süsteemist. Samuti peaks see puuduv lüli toetama inimeste moraalset ja majanduslikku toimetulekut.

Uimastisõltuvus on individuaalne: kes kardab kohustusi, kes põgeneb lahendamatute probleemide eest, kes lihtsalt proovis ega suuda enam loobuda. Et aidata nendel inimestel taas tehtud tööst, huvidest ja elatud elust rahulolu saada, ei piisa lihtsalt võimaluste pakkumisest. Tihtipeale tuleb ulatada ka käsi, et aidata neil esimesi samme teha.