Kliimapodcast - Anette Parksepp, Krister Paris ja Eleen Änilane Foto: Madis Veltman

Eesti Päevalehe reporter Anette Parksepp kirjutas sel nädalal ka põhjaliku arvamusloo rohepesust ning sellest, kuidas võitlust kliima soojenemise vastu teadlikult hägusaks aetakse.

„On täiesti huvitav jälgida, kuidas toimib meedia, kes on tegelikult teinud Gretast sellise kangelase," märkis Parksepp Delfi erisaates. „Ega ju inimesi, kes on seisnud selle eest, et neil oleks olemas puhas joogivesi ning nende elupiirkonnad oleksid elamisväärsed, on olnud ka varem. Nüüd tõstetakse esile aga üks, kellele saab ju ette heita, et ta on ikkagi heaoluühiskonnast pärit ja hakanud lihtsalt oma elu drastiliselt piirama. Käskinud oma vanematel loobuda lennureisidest ning hakata taimetoitlasteks - see tundub hästi äärmuslik."

Laupäevalehe LP toimetaja Eleen Änilane sõnas, et ta mõistab, miks on Thunberg valitud eeskujuks just noorte poolt: „Ta räägib piisavalt lihtsalt ja talle on üsna hea kaasa elada."

Liigne Greta-kesksus

Parksepa sõnul hakkabki aga kujunema probleem, et kogu arutelu võib kujuneda liiga Greta-keskseks. Aga ta tekitab tugevaid emotsioone, mis on seotud seniste võimusuhetega. „Kui ta ütleb, et me peame millestki loobuma ning seniseid ühiskonnasuhteid ümber hindama, paneb see paratamatult mõningaid inimesi tundma end ohustatuna. Kas ka mina pean näiteks lihast loobuma? Mina siin Eestis ei tunne ju küll, et midagi oleks muutumas," kirjeldas ta tüüpilise kohaliku keskkonnaskeptiku mõttemaailma.

Nõnda muutub aga arutelu Parksepa sõnul absurdseks. „Kriitikud on hakanud hästi tugevasti võtma ette Gretat. Iga tema väljaütlemise ja isikuomaduse kallal nokkima."

Lennuhäbi

Teisalt kannavad Thunbergi ning tema järgijate üleskutsed juba reaalseid vilju. Rootsis näiteks on sisemaine lennutransport kukkunud sel aastal juba kaheksa protsendi võrra ning põhjuseks peetaksegi ennekõike flyskami ehk lendamise häbi.

Saatejuht Krister Paris pakkus välja, et kuna teaduspõhisuse asemel domineerivad emotsioonid ning kliima soojenemine on paljude jaoks rohkem usuküsimus, saab sellest ülemaailmselt üks samasuguseid suuri ühiskondlikke lõhestajaid nagu näiteks rändeküsimus. On ju ka Eestis EKRE (erandiks keskkonnaminister Rene Kokk) positsioneerinud end skeptikuna.

Millal jõuab piinlikkustunne omaenda reostavate eluviiside pärast Eestisse? Ja qui bono ehk kui palju on ka võitlus kliimamuutustega tegelikult suur äri, kus aktivistide emotsioone vaid küüniliselt ära kasutatakse?

Lähemalt Delfi erisaates!