„Olukord, kus koalitsioon suutis mobiliseerida kõik enda inimesed ja opositsioon ei suutnud – oli ju algatajaid rohkemgi, 44 – ja kus võinuks pigem eeldada, et pudeneb keegi koalitsioonist, näitas, et koalitsioon toimis ja oli tugev, ning opositsioon vankuvam,” kirjeldas olukorda Eesti Päevalehe arvamustoimetuse juhataja Alo Raun.

Raun tõstis samas esile, et peaks vaatama peale EKRE retoorika ning edasiarendusena Elmar Vaheri kangutamise ka sisulisema poole peale: „Kui nüüd valitsus kukuks, siis me pääseksime kiiruga tehtavast pensionireformist ning sellega seotud erakorralisest pensionitõusust. Saaks teha läbimõeldumalt.”

Vasli rõhutas samuti, et ka opositsioonisaadikud on muutunud pessimistlikuks, sest nagu Vaheri juhtum näitas, on piirid, mida võiks loogiliselt tõmmata, muutunud väga hägusaks.

Saatejuht Krister Paris märkis, et küllap polnudki siis umbusaldamise näol tegu mitte katsega koalitsiooni murendada, vaid valijaskonna polariseerimise, enda elektoraadi kinnistamisega. Rauna sõnul on seejuures huvitav, et polariseerijaks oli nimelt Reformierakond, kes otsustas minna mitte Helmede, vaid kogu valitsuse vastu.

Märkuse peale, et opositsioon ei koosne ainult Reformierakonnast, vaid et tegelikult on seal ka sotsid, hakkasid stuudiokülalised naerma.

Ometi kipuvad detailid varjutama üldpilti. Saatejuhi meenutuse peale, et kunagi pidi Jürgen Ligi tagasi astuma, kuna nimetas Jevgeni Ossinovskit „sisserändaja pojaks”, märkis Raun, et niisuguse lävendi juures oleks piisanud ametissevannutamisel tehtud käemärkidest, et tagasi astuda.

1x
00:00