Tavainimestest vähemalt Toompea mäe võrra kõrgemal seisev eliit noogutab avalikkuse ees viisakalt kinnitades debattide ja konkurentsi vajalikkust, kuid omavahel arutades surutakse pöidlad pihku lootusega president ikkagi parlamendis paika panna. Mitmed valitsust juhtiva erakonna poliitikud ohkavad nostalgiliselt viie aasta taguse aja järele, kus presidendi teemal suurt tüli ei tekkinud, ja sai asju rahulikult oma nägemise järele sättida.

Tõsi, Keskerakond küll segas vahele Indrek Tarandi mängu toomisega, aga distsipliini hoides õnnestus see ootamatu võnge siiski neutraliseerida. Nüüd on aga neli mõnusat aastat läbi saanud, distsipliin kõvasti vähenenud ning argumentidest järele jäänud vaid see, kuidas Riigikogus presidendi ära vormistamine näitaks meie riigi küpsust. Sellepärast vist peetaksegi käesolevat aastat valimiste vabaks aastaks…

Tundub, et Rõivasele ja Ilvese jutupunktid tulevad samast kohast

Viimaseid kuid ametis olev Toomas Hendrik Ilves ütles täna, et järgmine president peab tegelema ainult välis- ja julgeolekupoliitikaga. Moe pärast mainis Ilves ka, et riigis toimuvast võiks midagi aru saada, kuid et president oleks läbilõige ühiskonnast…oh ei, nii labast asja ei saa ta kuidagi heaks kiita. Tsiteerides Ilvest: “Eesti vajab välispoliitiliselt mõtlevat presidenti, kes ei loe kohtumistel vaid jutupunkte, vaid teeb Eesti rahvusvaheliselt suuremaks.“

Kui loeme peaminister Taavi Rõivase paari päeva tagust sõnavõttu, mille kohaselt peab president olema tugev välis- ja julgeolekupoliitikas, siis tundub justkui kirjutaks talle jutupunkte sama inimene, kes Ilveselegi. Tõsi, Rõivas julges ka mainida, et president peab ikkagi tulema nende hulgast, kes on ka rahva hulgas populaarsed. Mis selle teksti tõlge on, kuidas seda mõista? Ilmselt nii: paneme Riigikogus paika Marina Kaljuranna, kes aitaks (formaalselt) parteitu inimesena presidendiks olles Reformierakonna populaarsust tõsta.

Seda, kas Kaljuranna välisministriks edutamine oli juba toona seotud presidendivalimiste diiliga, teab vist vaid Rosimannus, kuid kahtlemata on oravate plaan küllaltki detailselt viimistletud. Heasse plaani sekkub aga järjekordselt nende enda auesimees Siim Kallas, kes järjekindlalt teeb katseid Eesti poliitikasse tagasi tulla. Oma meeskonna loomine, presidendiks tahtmise teatamine enne Kaljuranda, Reformierakonna bosside arvamuse mitte küsimine, pigem isegi sellele mitte allumine — kõik see segab juba otsustatud asja ära vormistamist. Olukorda ei muutnud paremaks ka Siim Kallase väljaütlemine, et Keskerakonna esimehe Edgar Savisaarega debateeriks ta presidendikampaanias hea meelega. Ebameeldivust tekitas juurde ka Andrus Ansip oma väljaütlemisega sellest, et Reformierakond ei saa enda kätte võtta kõiki kõrgeid ametikohti.

Reformierakonna aastatega lihvitud poliittehnoloogia masinavärgil ja masina operaatoritel on aga käike tagavaraks. Milleks muuks nimetada nende otsust ühiskandidaadi otsimise vajadusest, ja lisaks veel Urmas Paeti nime mängu toomisest? Samas toodab masinavärk küll uusi nippe, kuid siiski esineb selle töös mitmeid plaaniväliseid tõrkeid, esiteks juba mainitud Siim Kallase initsiatiiv presidendiks saada, teiseks Euroopasse unustatud torisev Ansip ning kolmandaks kahest eelnevast tulenev Reformierakonna sisemine võimuvõitlus. Seda analüüsis hiljuti Delfis ka minu hea erakonnakaaslane, Põhja-Tallinna juht Raimond Kaljulaid.

President peab olema tasakaalustaja

Reformierakonna peamine eesmärk on kindlasti saavutada olukord, kus presidendi nimetaks — või siis valiks, kui olla poliitiliselt korrektne — Riigikogu. See variant on ohutu, sisaldab endas piisavalt vähe muutujaid ning on oravate poolt piisavalt kontrollitav. Kuid loomulikult läheb selle diili tegemine päris palju maksma, sest koondada tuleb kõik koalitsioonisaadikud, kogu Vabaerakonna fraktsioon ning veel vähemalt üks Keskerakonna või EKRE saadik. Võib juba ennustada, et mängu tuleb Eesti esindaja Euroopa kontrollikojas, terve ports katuserahasid ning miks mitte ka kohad riigiettevõtete nõukogudes. Opositsioon peaks aga minu hinnagul ühiselt Reformierakonna plaanile vastu astuma ning viima otsuse järgmise presidendi suhtes valijameeste kogusse. Sellisel juhul on pisutki tegemist valimiste, mitte pelga nimetamisega.

Tulles tagasi Ilvese (ja Rõivase) seisukoha juurde, et president tegelegu vaid välis- ja julgeolekupoliitikaga, näeme selgelt kui vähe üldse püüab riiki valitsev seltskond samastada ennast rahvaga. Väide selle kohta, et president ei peaks olema läbilõige ühiskonnast, on päris kurb.

President peab oma rahvast mõistma, olema tasakaalustajaks valitsuse, riigikogu ja rahva vahel. Jääkeldri laadsed ettevõtmised on küll idee poolest vahvad, aga sisuliselt vajame hoopis jõulist sekkumist valitseva koalitsiooni laamendamise ja korralageduse vastu. Olgu see siis punnseis Euroopa kontrollikoja kandidaadiga või trahviriigi loomise idee. Sellist presidenti, kes tegeleb ainult välis- ja julgeolekupoliitikaga küll Eestile vaja pole. Siis võime juba päris käega lüüa, ja ühendada selle ametikoha peaministri omaga.

Riigikogu opositsioon peab olema ühtne ning viima otsuse järgmise presidendi üle valijameeste kogu kätte. See pole loomulikult ideaalne valem, ja ei garanteeri seda, et Reformierakond oma tahtmist ei saa ja nende võim veelgi ei tugevne. Samas on see aga üks väheseid võimalusi, et läheks teisiti, ja riik astuks ühe sammu rahvale lähemale. Mitte vastupidi.