Ester Vaitmaa autorikülg. Eestkõnelejatest eeskarjujad
Viimasel ajal tunnen üha rohkem, et tark on lihtsalt vait olla. Mul on kadunud soov kaasa rääkida ja arvamust avaldada, sest iga kord on kohe kohal keegi, kes selle poolt- või vastuhüüatustega nullib.
Samuti on vait oskuste ja teadmistega inimesed, kes võiksid olla eestkõnelejad. Või tuleb neid tikutulega taga otsida. Seetõttu olemegi olukorras, kus eestkõnelejate asemel võtavad võimust eeskarjujad. Nende valjuhäälsete tegelaste jutt koosneb tihti üksnes emotsioonidest ja poolikutest tõdedest, millega ma samastuda ei taha. Ja ma pole ainus.
Kuhu jäi puukaitsjate jutus teooria?
Olin ka kunagi puukaitsja. Neljandas-viiendas klassis olles käisin Tartu loodusmajas, kui Riia tänava laiendamiseks taheti maha saagida sõiduteepoolne allee. Maalisime siis guaššidega puudest ilusad pildid, tegime loosungid ja kinnitasime need Riia tänava puudele.
Seejuures oli väga õpetlik teooria, mida loodusmaja õpetajad meile taustaks rääkisid: miks on linna puid vaja, kuidas need müra eest kaitsevad ja et uutel puudel on teinekord keeruline suure liiklusega tänava ääres ellu jääda. Meil on linnas hingamisväärne õhk just tänu puudele. Puud võeti ikkagi vist maha.
Haabersti remmelga saagas läks aga algusest saati midagi valesti. Mulle meeldis, et keegi võttis ette ülivana puu kaitsmise. Äge! Kuigi see polnud minu asi, käisin mööda toimetust ja agiteerisin, et keegi võiks sellest teha Delfisse imeilusa video ja droonikaadrid, kust mure hästi välja joonistuks. Tehti ja joonistuski.
Ent puukaitsjad kaotasid mu silmis usaldusväärsuse, kui üle 300-aastase paju vanus kahanes 70 aastale. Edaspidi vaatas mulle vastu arusaamatult emotsionaalne seltskond, kes ei käitunud eriti pädevalt. Ei ole ju mõtet otse kaamerasse kurta, et sa ei saa oma sõnumit meediasse! Ma ei ole nende intervjuudes kuulnud neid lihtsaid argumentegi, mida loodusmaja õpetajad meile kunagi rääkisid.
Samuti jäi kaitsjatel puudu elementaarsest teavitusest: mis on projektidel ikkagi valesti ja mida tuleks paremaks teha. Ma ei näe, et keegi tuleks nüüdki uue plaaniga ja ütleks: näete, lisasime haljastuse, istutame sinna uued puud.
Kohalikud ootavad Haabersti uut ristmikku väga. Kõik, kes on autoga sinna kanti sattunud, teavad, milles mure.
Minu arust on selle projekti puhul veel mõndagi küsitavat. Eelkõige planeeringu hoopis teine nurk, kus eraldati vastu loomaaeda hiiglaslik ala hiiglaslikule Maximale. Sellest aga ei räägita.
Millegi saavutamiseks tuleb mängida n-ö normaalsete reeglitega, teha kompromisse, õigel ajal lõpetada, minna edasi, leida uus lahendus ja veenduda, et hiiglaslikule ringteele tehakse uus haljastusplaan.
Oluline on jälgida, et need, kes juhivad arendusi ja joonistavad plaane, ei unustaks sinna ka puid lisada. Tulebki puid kaitsta ja hoolitseda, et vana haljastus säiliks või uus tuleks asemele.
Ma ei usalda enam puukaitsjaid, kes keskenduvad ainult ühele puule ja panevad ka politsei tobedasse olukorda. Kes seisab nüüd selle eest, et Haabersti ring saaks uue, rohelisele pealinnale pasliku plaani?
Rail Baltic – protesti, mille üle tahad!
Tegime koostöös Ärilehega hiljuti Rail Balticu projektist suure veebiloo, milles võtsime üsna ambitsioonika ülesande proovida visualiseerida kogu projekt selliselt, et me ise ja ka vaatajad-lugejad sellest aru saaksid. See oli nii kohutavalt keeruline! Paari kolleegiga sai läbi näritud mastaapne materjalihulk. Meie tegime seda töö ajal, aga austus kõigile, kes on hakanud sedasama infohulka puhtast huvist uurima.
Tegime lugu 4,5 kuud ja kaasasime 33 allikat. Seejuures oli tõesti keeruline leida mõistlikke pooldajaid ja vastaseid. Inimesi, kes räägiksid oma nime all mõistlikus keeles. Iga kord, kui proovisime allikate ringi laiendada, jõudsime ikka samade inimeste juurde. Lihtsalt ei olnud kedagi võtta.
Suurprojektidele sõltumatute ekspertide leidmine ongi kõige keerulisem. Enamik inimesi käib tööl ning selle kõrvalt ei ole sugugi lihtne end suure ja mastaapse projektiga kurssi viia.
Saag tõmmatakse käima
Remmelgat on peetud proovikiviks enne Rail Balticut – et nüüd alles näeme suuri aktsioone tulemas. Peale majandusliku tasuvuse on loodusteemadel võimalik „saag käima tõmmata” puude langetamise, trassivaliku, soodesse ehitamise jms küsimustes.
Kuid see on koht, kus on palju otsuseid veel tegemata. Soovin siiralt, et meedias ja meie mõtetes saaksid pinna inimesed, kel on tõesti midagi öelda. Soovin, et Rail Balticu vastastel tekiks rohkem ja julgemaid eriala inimestest eestkõnelejaid, kes ei väljuta hämara raha abiga hüsteerilisi buklette. Ma ei soovi alati kindlalt mingit poolt valida ja siis kõiki teisi maha teha. Alati peaks otsima kohti, mida võiks muuta.
Üksikasjalikud ehitusplaanid on ju tegemata ja eestlastena peaksime olema valvel, et ehitusel looduse kulul sentigi kokku ei hoitaks.
Eestis on tehtud uuringuid ja soovitusi, kuidas tuleks projekt ehitustehniliselt ellu viia, nii et loodus võimalikult vähe kannataks. Põdrale sobiv ökodukt olgu vähemalt 60–80 meetrit lai ja rabasse tulekski ehitada nagu veekogusse, vaiadele. Ja nii edasi.
Muidugi on Rail Balticu puhul palju lahtiseid küsimusi, ent otseteed Euroopasse vajab tõenäoliselt iga tulevikulahendus. Hyperloop vajab sirget trassi, nii et võib-olla on selle sihi rajamine isegi õige plaan.
Eksperdid on oma soovitused andnud, nüüd on kodanike asi jälgida, kas planeerimisfaasides tehakse kõik nii nagu õige.
Praegu tunnen, et minust kujuneb osake sellest kummalisest jõust, mida nimetatakse „vaikivaks enamuseks”. Küsimustes, mis on mulle hingelähedased ja kus oleksin valmis sõna võtma või allkirja andma, tundub targem vait olla. Sest nendega, kes nimetavad end asja eestkõnelejateks, ma ühe puu all istuda ei taha.